Jaan Kaplinski Õhtu toob tagasi kõik Jaan Kaplinski Õhtu toob kõik Tallinn Kirjastus «Eesti Raamat» 1985 Rasi ta ; K 16 Illustreerinud MARI KAARMA Kujundus ja K makett: G901(15)—85 JÜRI KAARMA 1511346 —— esti Hühalu AN Zdnypo “ Eonetpe / / navra C/ pEOBIG, 4 PALVOALGS OOA 1 2oxedad” adwc, ” 1 PEOELG 21 ANV OLV, / A / : PEPELG ALYU, PEOEIG 4/ UATEOL TALÕA. ka Sappho Õhtu, tagasi tood kõik, mis pillas laiali kirgas koit, tood lamba, tood kitse, tood emale tagasi lapse. 9 Väike-Maarja Ehatähte, hella tähte, see viib värvud välla pealta, aab haned aruninasta, vanad vaipa ju vautab, noored nurka uinutelleb, Koidutähte, kurja tähte, see viib värvud välla peale, vanad vaibast erutab, noored nurgast 10 kergitelleb. Lumi sulab. Vesi tilgub. Tuul puhub (tasakesi küll). Oksad õõtsuvad. Ahi köeb. Radiaatorid Anu on harjutab soojad. klaverit. Ott ja Tambet teevad lumememme. Maarja teeb süüa. Kiikhobune vaatab aknast sisse. Ma välja. kirjutan luuletust. Ma kirjutan, Mina vaatan aknast et on pühapäev. tilgub. puhub jne. jne. Et lumi sulab. Et vesi Et tuul Zwei Dinge neuer und Ehrfurcht, Nachdenken Himmel erfüllen das Gemüt mit immer zunehmender Bemunderung und je öÖfter und anhaltender sich das damit über beschäftigt: der das moralische und gestirnte Gesetz in mir. Kant Läbi keldritoa lae kuulen laste kilkeid, jalamüdinat ja vahel loobitud klotsi kolksatust ning keelavat häält. ema Selle kohal on veel paar lage, katus korstende ja antennidega ja taevas, tegelikult mis algab siitsamast meie juurest, meie ümbert ja ulatab nendesamade aukartustäratavate tähtedeni. Meiegi nii oleme taevaelanikud, mõlgutav (nachdenkender) filosoof kui klotse loopiv laps lae peal ja kirjanik keldritoas, kes ei tea, kas ta tunneb suuremat aukartust taevaste tähtede, taevaste (Ehrfurcht) klotsimajade või taevase Aruküla liivakivi oma 12 ees keldriseina taga ja keldripõranda all, ühte aeg teine täitub minutagi. Valge paber ja täidan ise, — Nii sarnased mõlemad. Mõlema ees olen natuke harras ja kohmetu. Luuletus nagu lammas pimedas laudas kõrge läve taga. Natuke kõhe on tema juurde astuda. Silmad jäävad välja. Ainult käsikaudu saab siin liikuda. Valge paber. Valge vill. Pimedas mõlemad ühtemoodi lihtsalt heledad. . — Aeg pimedaski ühtemoodi nähtav ja nähtamatu just nagu väljas päeva käeski, kuhu jäid silmad. Aeg — valge märg käterätt, kust vee välja. + väänad luule nagu Käterätt kuivamas soojal pimedas vannitoas, 13 keskküttetorul Teekäänakul enne maanteed oli kolm paiselehe õit lahti. Läksin ilma mantlita, ainult ülikonna väel linna. Võtsin raamatukogust: Moprumep Yunep T. «llnama Haz, JI. BIaTKOBCKaA «Y IlepceroseMm» EBPOINeEÜCKOU MCTOKOB KYJIBTYDbI» Reitzenstein-Schaeder «Studien : zum antiken Synkretismus» Andre Bonnard «Die Kultur der Griechen» Rääkisin loengul, kuidas lõpu eel jäävad inimesed nii nigelaks, et kaheksa meest peavad kangutama õlekõrrega üht kanamuna paigast. Aga kevad oli käes. Ja kevad oli käes. : Vaatan Harry Martinsoni pilti ja ; tõlgin tema Helgolandi lahingut ja pärast Utshima lahingut Pärast lahustas meri inimkehade Töötles neid oma ajupuud. salahapetega. Lasi albatrossidel süüa neil silmad ja peast tõi nad oma söövitavate soolade abil tasakesi tagasi merre, tagasi kambriumi loovasse ürgvette, et uuesti proovida. Luuletaja pilk pildil 14 kurb, aga lootuseta ta ei ole. ; on luuletust: Öö tuleb, lapsed magavad, vaikus tuleb tagasi, ei ma tea kust — küllap sügavalt alt ja ülevalt kõrgelt. Vaikus lööb kõrvades kumisema. Tara naeratus Valge on selgem ja värvid postkaardil ta ümber kirkamad. Selle naeratuse paistel viivitan veel ja kirjutan mõne rea. Nendest ridadest mingis mõttes ju elan. Sellest naeratusest (teises mõttes) ma Päike on tõusnud. Tuul Õigupoolest puhus on ka. tõusnud. ta öö otsa lääne poolt akende vahelt sisse. Jõgi ka tõusnud, kraavid ajavad üle. Heinamaal on siinpool pajuvõsa helgib vastu koidutaevas ruttavate pilvedega ja kisavad kajakad. Aeg hakkab jälle voolama. Kardin akna hõljub tasakesi. Püüan loendada kaks oma hingetõmbeid: üks — viis on — otsekui ennast 15 kuus... Aga ikka mõte libisenud enne — ees kolm — neli — kui jõuan kümneni millelegi muule, teades, kui hea on vabandada kevadega. Aga milleks? Aga kelle ees? Oli kärekülm talveõhtu. kui poisid Tallinnast nad tõid kaks sirpuime-skalaari veepurgis. jaamas vastas, keerasin purgi kaladega lambanahast vesti ja katsin karvamütsiga. Nii nad jõudsid olin õnnelikult koju. teine natuke suurem. ja Ma Üks väiksem, Panime nad akvaariumi kuidas nad kodus kohanevad. Suurem kala vaatasime terve perega, oma uues ei kohanenudki. Ta keeldus söömast ja nädal suri hiljem, väiksem aga sõi ja ujus teiste kaladega ringi ja muutis värvi — vahel olid vöödid ta kehal tumedad, vahel kahvatusid, aga küllap oli vesi talle liiga jahe: jättis temagi söömise ja konutas loiult kõige soojemas nurgas. Kuni kord ühel päeval akvaariumi hommikul leidsin ma ta taimedes redutamas, uimed teiste kalade näritud. ta väiksesse akvaariumi ja soojendasin seal ligi kolmekümne kraadini. Skalaar jäi algul külili põhja lebama. Keegi meist ei uskunud, et ta jääb elama. Aga soe aitas. Panin vee Nädala pärast ujus ta juba uues akvaariumis ringi, jälitas väikesi mõõksabamaimusid ja sööstis haarama veepinnalt kuivatatud vesikirpe, millega talvel neid elava olendi olen söötsime. Vähemalt ühe ma terveks ravinud. Nii vähe on seda maailma rajatutes kannatustes. Aga ometi on mu süda natuke Amazonase kergem, vaadates teda, roostikkude kala hõljumas Pistia-juurepuhmaste ja Sagittaria-lehtede vahel. 16 Teadmine mulle alati on tähendanud vähem kui teadasaamine, arusaamine. See on nagu tuli, * tulerinne liikumas edasi mööda maad, taga tuhk, ees kulu, mullused pujuja nõgesevarred. Tuli, mis ikka ja ainult tõuseb ülespoole ja liigub See on nii nagu see, et taevas üleval ja all ja siinsamaski elame taevas). Et Et ruum Selle on maa meist nii edasi. on (meiegi ümmargune. väljas kui meie on sees. võib harjuda; siis on tuhk. Aga küllap kõigega teadmine nagu on paremaid võrdlusi: põlev raba, põlev kaevandus, kus sügaval see, maa mis ma tuli püsib aastaid a 11... Ja pealegi teistele räägin, virgub, süttib taas. Teadasaamine arusaamine on peaaegu teadaandmine, aruandmine, küsimus vastus. Sellestki sain aru, et see, kes on õppinud, Hiina kiri ei saa olla õpetamata. (ENEKE'sest) Aias lilled. Aknad taga bambus. Mooruselehti noppivad naised. Lilli müüv mees. 42 ,2 Jaan Kaplinski Pesu ei saa Ahi ei saa kunagi pestud. Raamatud ei Elu kunagi ei saa köetud. kunagi saa kunagi loetud. valmis:. pall, mida tuleb kogu äeg püüda ja lüüa, et ta maha ei kukuks. Elu Kui on nagu tara on ühest otsast korras, laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi, köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod, laste püksipõlved katki... ei jõua meeleski pidada. Ime Kõike et selle kõige kevadet, mida mida on, kõrval on jõuab märgata kõik nii täis, jätkub igale poole vainurästa laulu — õhtupilvedesse, ja igasse kastepiiska igal rohuliblel niidul, nii kaugele kui silm videvas seletab. 18 Hääled: Külmutuskapi urin. Ukse kiiks. Sammud trepil. Vesi torudes. Mingi surin, vist naabrite pool. Toolijala kiiks põrandal. Lüliti klõps. Mootorimürin: lennuk või suur veoauto maanteel. Siis poiste sammud teise korruse toas. Vee : kohin. Mõned naginad, millest ei teagi, mis nad on; need, mis kuuluvad kodu juurde, meie igapäevane helitaust, mis nüüd aegamööda vaibub, jättes ruumi millelegi vaiksemale ja sügavamale, sellele helile kõrvades, mis kõrgepingetraatide see sirin on suvel toob meelde kilpjalad, nagu raiesmaa kohal, liivatee, ja maasikaid, maasikaid tuleb suletud silmade ette just nagu 19 toonagi. Paide Kus me lääme vasta ööda, vasta ööda, vasta pilgasta pimeda, helgasta ehada, vasta vasta vetta, vasta kullasta kuuda? Ehk ehk me me upume ojasse, kaume kaldaassa; kes meid otsib ojasta või kes katsub kalda'assa? Jumal otsib ojasta, Maarja katsub kalda'assa. 20 — Hakkasime pojaga koju tulema. Hämardus juba. Läänetaevas seisis noor kuu ja tema kõrval üksik täht. Ma näitasin neid pojale ja ütlesin, kuidas kuud tuleb teretada, ja et see täht on kuu sulane. Kui me kodu juures olime, ütles ta, et kuu on kui koht, kus see kaugel, niisama kaugel Ma ütlesin, ja rehkendasin et me kuu käisime. on palju, palju kaugemal, ise: kui käia kümme kilomeetrit päevas, kuluks jõudmiseks ikka ligi sada Aga seda ta ei viitsinud kuulata. Kuuni aastat. oli juba peaaegu tahe. Jõgi oli luhas laiali; pardid ja vesikanad Tee häälitsesid algavas öös. Lumekoorik ragises juba jalgade all, ju siis jälle külmetas. Kõik maja aknad olid pimedad. Ainult meie köögis paistis tuli. ja 21 Korstna kõrval paistis kuu tema kõrval üksik täht. Juba aastaid, alati märtsis hakkab mul kahju nendest sumedatest pilvealustest päevadest. Päriskevade tulek heidutab: siis on kõik ja imelik ukseesine, pesemata aknad, pajude pungad, lume alt paistvad mättad, korraga uus — kuldnokad ja kuu jõeluha kohal. Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab — ära, kodust ära, endast ära, meelest ära, valguma laiali mööda maad ja vett, minema kuskile toast mujale, olema kuskil mujal, olema keegi muu, ja kui seda ei suuda, siis vähemalt kisama, tantsima, kirjutama, laulma et kõige lollimaid kevadelaulukesi, kuidagi vaigistada seda pakitsemist, millest ei saa või milleski aru, kas ta muus. Ehk kaladest, lindudest või on veres või vaimus hoopis talupoegadest on ta esivanemate, eelmiste elude mälu, mis mus virgub, kihk ujuda luhtadele kudema, otsida paarilist ja pesaaset, katsuda kas muld ja tahe, või midagi veel mõistmatumat ja põlisemat: peoga, on juba soe seemnetera teadmine, et on joovastus ja hirm 22 lahti minna ja tärgata, veel ühe surma ja sündimise ees. aeg Kevad on silmad on mis käes, igemed veritsevad, valusad valgusest. helgib vastu viimastelt lumelaikudelt ja kasvuhoonete kilelt. Aiamaa tagant seletab silm paplite pungi ja taamal luhal virvendavas vees ukerdavaid parte. Lapsed sõidavad juba jalgratastega, tulevad poristena, põlved marraskil, nemadki väsivad ruttu ja magavad kaua, mõni tund vaikust, mida mõõdab aga riiulil «Rooma antoloogia» ees tiksuv kell ja sulavee tilkumine läbi viinapuuväätide. Võiks öelda, milleks ja kuhu on saanud lumi, mida mööda suusatasime alles kahe nädala eest ülesjõge, mööda Jänese kõrtsi varemetest, raudteesillast sinna, kus mõlemal käel on ainult mets, mõned lepad ja kased kooldu jõe kohal, pervedel mullavallid, küllap tunasest süvendamisest jäänud. läinud, sulanud, voolanud ära kaugemalegi, auranud, valgunud Võiks öelda: lumi Peipsisse või on maasse. Aga mina mõtlen ikka nendest suusaradadest, meie jälgedest Emajõe lumisel mis on kaovad jääl — saanud nendest? Kas jäljed päriselt ja jäljetult? Ja oleme nagu see lumi kas meie või nagu need suusarajad? Või ei kumbagi? Või midagi hoopis muud? 23 ; Tulin Tähtverest. Oli pühapäeva õhtu. Lõpp-peatuseni sõitsin mina üksi. Maantee oli vaikne — ei ühtegi autot.' Tuul vakatanud. Ainult tähed ja noorkuu sirp kumasid jõe kohal. Kahju oli minna. Oleks tahtnud astuda teelt kõrvale kõnnumaale ja jääda vaatama seda kuud, olen neid talvega jälle tähtkujusid, millest mitmed unustanud (näiteks sellesama, mis asub otse Suure Vankri tagumise telje pikendusel), aga kõige enam seda taevast ennast, taevasina, mis on peaaegu niisama sügav ja kummaline kakskümmend aastat tagasi, ükskord ammu, nagu kui olime kambakesi lõkke ääres Tähtvere metsas ja ma tulin külateed Tartu poole ühe tüdrukuga kaelastikku. Sinine värv on nii palju lihtksam meenutada nimed, kui pealkirjad, kui näod, isegi nende näod, keda oled kord armastanud. kui 24 MÕELDES IDAMÄEST Li Kaua ei ole käinud Idamäe Mitu kord seal sestsaadik Bo juures. on õitsend kibuvitsad? Valgeid pilvesid kogub ja hajub jälle. Kust majast nüüd vaadatakse loojuvat kuud? paistab punasele seinale ja sein on käega ja panen põse vastu. Ja tunnen ometi, et on midagi meie vahel, Päike soe. Katsun teda midagi, mis hoiab punasest värvist mind eemal tõelisest ja päikesest. mis hoiab mind kinni Platoni seni kui veri tuksub punane sein saab ja krookused hetki, On seinast, midagi, ideedeilmas päev läheb looja, pimedas mustaks ja jahtub akna all närtsivad. Kaduvus lõikab musse kirja kirja järel nagu kiriku- kella, hääl saab aina üle seinte, üle mille puhtamaks ja kõlab aina kaugemale, vere tuksumise, üle ideedeilma, piiride tagant tuleb tuul ja toob mustade krookuste safranilõhna. 25 ninna Oma esimest lugu alustasin nii: AtENICEL AŽKORD (sinise pliiatsiga põiki üle paberi, laev ja madrusemütsiga mees.) jäi ja on tänini pooleli. See tuli mulle meelde, kui kuulasin heledapäist neiut rääkimas kus oli ka pilt: Sinna see ühest on esikkogust, mille autorile lapsepõlv kõige tähtsam ja vist ka kõige Minu Isegi on lapsepõlv luules. ei olnud Minu võibolla täna kõige ilus. Sellest ilusam õhtul. Kasvõi olen ilusam ma aeg. ka kirjutanud. ja tähtsam aeg siis, kui sõidan naksuva jalgrattaga koju läbi hämara Tartu, paremal jõgi, vasakul pilve vahelt vilksatav kuu ja meeles noorte inimeste kriitilised hääled lahtiste akende all. 26 Pesin all vannitoas lapse pesu, kuni hakkasin Siis sain aru: tajuma midagi oli vaikus; häirivat: see imelik kohatu vaikus päeva ajal; läksin ma üles tuppa ja kõik sai Lemmit selgeks: : tugitoolil keras, padi põse all. Võtsin ta sülle ja kandsin üles magamistuppa. magas Ainult korra Väike avas ta silmad ja magas edasi. saanud väikeseks ingliks. paharet jälle kord Mõtlen taas loetule — sellele, kuidas maailmas koos ja segi pimedus ja valgus, hea ja halb, tõde ja vale. Küllap nendele, on kes nii arvasid, olid olendid must või Mis aga oli maailm ja iga valge, Jumala jääb elav; olend kas kõik asjad hea või halb, või Kuradi oma. jaotatud maailmast, jaguvaks, pudeneb sellest kahte leeri kui siin kõik saab lõpmatult osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks? Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget; ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid koos ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks, millekski, mis pole enam vastandid. Imelik asendab õudse. Olemas on 27 natuke hõlpsam olla. kodune siin sünteetilises maailmas, Ei ole kus vana hea värnitsalõhna asemel glüftaali, pentaftaali ja nitrovärvi lehk, millega minul on raske, paljudel on hoopis võimatu harjuda; kus kapid ja riiulid seisavad koos saepurust ja liimist ja oodi rõõmule võid mängida plastmassist flöödil või kuulata plaadilt mõne surnud kuulsa dirigendi juhatatuna. Surnud asjadest, inimestest ja häältest meie keskkond kokku ongi meie eest, kuni on pandud. veel puutumata Elav taganeb loodust, või elab väikestviisi edasi meie kõrval — lillepotis, akvaariumis, seinapraos, prügišahtis. Tudeng, kes öösi eksamiks õpib, paneb raamatu kõrvale ja läheb tapma lutikaid, kes oma 28 ilmuvad nagu alati kindlal redupaikadest välja ja kellaajal ronivad vooditesse. «Lambid on erinevad, aga valgus on ta seesama, tuleb teiselt poolt,» kirjutab Rumi. Kas ta kirjutas seda päeva-, küünla- õlilambi paistel? Tal aga ometi on on kindlasti midagi olulist või õigus, muutunud sestsaadik, kui hakkasime elama, lugema ja luuletama elektrivalgel. Peeru ja küünla ajal ei saanud nii palju elada silmadega: videvikus räägiti ja kuulati; juturaamat elas jutuna ja luuletus lauluna, veidi nii nagu muiste. Ma ei tea, kas tahaksin seda tagasi. kui et see ma oleks võimalik. Tean ainult, ei taha laetuld ja kuulata vihma ja vahel tahan š istuda hämaras või muusikat või naabrilaste kilkamist seina taga. Kevad otsivad on pajud õitsevad ja emakimalased pesapaikasid; hapupiimakausi kohal tiirutavad otse tõesti käes: drosoofilad, köögikardinal, punasel t mummul tukub ööliblikas. Üks sääsk lendas keldrituppa ja pinises ümber mu pea. Laua taga istudes kuulsin kaua aega imelikku krabinat seinal rippuva plastümbriku vahelt. ja vaatasin: üks ämblik kukkunud ja püüdis meeleheitlikult välja Viimaks võtsin selle alla oli sinna ; 29 saada. Tuul õõtsutab sirelioksi ja varjud tulevad läbi lahtise rõduukse ja õõtsuvad ka. põrandale Täna pesin ma aknaid ja olin kaua kurb: korraga oli kõik nii ligi, nii nähtaval, nii siinsamas, et mu oma kaugus paistab veel enam, välja. Kas tõesti veel lohutumalt ainult sügiseses olen olnud metsas, tihaste ja kuuskede seltsis Kust tuleb see omadega? Endaga? meelenukrus? Päike veereb edasi. Tuul vaibub. Sireliokste varjud õõtsuvad raamatukapil ja haihtuvad siis. 30 IGATSUS PIKAL VÄRAVAL Taevas on Li Bo Suur Vanker pöördunud Läänetorni kohale. Kuldmajas pole ühtki hinge, ainult tulimardikate lend. Pika Värava tubadesse hakkab pea paistma kuu. Sellest saab veel sügavamaks üksiolija kurbus. Kaneelipuu-toas nukrutsejal jääb Kuldsete seinte vahel hõljuks märkamata kevad. nagu sügisene tolm. Õhtu riputab tumedasse taevasse selge kus vaatab 31 peegli, end üksikolija Pika Värava kambris. Saatsin Yunichiro Rääkisime Idast Tallinnasse. ja Läänest, palkhoonetest ja kaevudest. Tee ääres möödusid hiirekõrvul puud, üksikud valged ülased, kevadine udu ja rohekaskollane vinetus metsade kohal: kased olid õitsema hakanud. Vahel olime vait, mõtlen, et tegelikult saime üksteisest nii hästi aru, et rääkimine sai peaaegu ülearuseks. Küsisin, kas SATORI on jaapani keeles tavaline sõna ARUSAAMISE tähenduses. «Ei,» ütles tema, «selle sõna tähenduses on pidulikkust.» Pedja jõgi oli küll kallastes tagasi, aga Käreveres olid luhad veel vee all. Tartu bussini oli tund aega. Istusime «Virus». Vestibüülis öeldi mulle, et oleksin ise küsimist ootamata pidanud näitama — — Ütlesin, et teine oma passi kord näitan. Sõitsin tagasi. Vasakul paistis täiskuu pilvede vahel ja kuused tema kumas seisid nii, nagu oleksid nad rõõmsad-rõõmsad. Teisiti Seda, ma ei oska seda kirjeldada. kuidas nägi välja kuupaistes Emajõe luht, ma ei tea, siis ma magasin. 32 ; Inimesed tulid turult, ploomipuuistikud käes, tänavatele maaliti valgeid jooni. Koduteel, kui taas nägin sookaskede valgeid kõveraid tüvesid ja puhkevat lehestikku jä pilvealust täevast peegeldumas tulvaveeloikudes, tundsin, et veel nätuke ja see ilu saab väljakannatamätuks — vaadata jaälge alla, kus võluvad tillukesed taäkjad, nõgesed ja pujud tärkavad parem on mullast, või minna tuppa ja uurida sõnastikkudest, mida õieti tähendavad jaapani keeli yügen, sabi ja mono-no-amare: tumedus-salapära ja oleva võlu või kurbus oleva pärast. MÄRTSIÕHTU Harry Martinson Kevadtalvine õhtu ja sula. Poisid on läitnud lumelaterna. Möödasõitjale loksuvas õhtuses rongis jääb sellest otsekui punane mälestus aja halluses, midagi, mis hõikab sulavatest hiiglalaantest. Ja reisija ei jõudnud kunagi koju, vaid sinna laternasse, sinna 33 hetke jäi ta .elu. 3 Jaan Kaplinski «Me armastasime koosš; koos tillukest valget ülast. Kas mäletad seda kevadet? Ja nüüd, nüüd on meil kirjutas Yunichiro Pean valgeid ülaseid niidu peal.» mu kaustikusse. talle vastama. Jah, kujund mul on, aga sõnu pole. Olgu siis kujund: ülased, needsamad veel päriselt puhkemata valged võsaülased tõttamas mööda, vasakul ja paremal, mööda, kasvavale videvikule vastu. tõttamas, meist 34 Ma mäletan, kuidas me seal käisime. Oli uduvihmane päev ja pori lirtsus maanteel jalgrataste all. Sõitsime hanereas läbi mõisa ja pöörasime vasakule metsa vahele. Seal ei olnud enam pori. Ainult vahel tuli rattalt maha tulla ja kõndida üles mäkke. Siis jõudsime purdeni, mis viib y i üle kraavi, kustkaudu vesi voolab Risti järvest Undsa järve. Selle kraavi suust leidsime kõige suuremad järvekarbi pooled, mis ma olen Tirisime rattad üle olimegi : kunagi näinud. purde ja varsti Matu veski varemetel. Tammi ei olnud enam otse läbi oja. — tee läks Ma võtsin jalad lahti ja kandsin naise ja poisid teisele kaldale. Vesi oli lõikavalt külm. Pärast, kui kuivatasin jalgu, et sokke nad lausa hõõgusid. Läksime üles jalga pervele. Veskist olid alles vaid maakivist seinad. 35 panna, Aiaasemel oli paar raagus sõstrapõõsast ja sirelit. Tee läks edasi mäkke ja viis lagendikule, mille ääres kasvas üksik lodjapuu, okstel veel mõni punane marjakobar. Nad olid mõnusalt hapud. Külm oli neid näpistanud. Ma ei on tea, kas iga usklik Jumal on olemas, nii rõõmus, et kui olin mina, kuuldes kodukaku huikamist saarepuult, kus juba tosin aastat on ta on ta pesakast. Nüüd seal pesitsenud või viis kevadet. juba neli Tema on olemas. 36 Vihma sajab ja vahel kukub mõni aknaruudule kui teine temaga ja saab nendest kahest üks see suur piisk kohtub, ja raske hakkab libisema allapoole. Õhtu — ; on. Üks vint häälitseb veel kuusehekis. päev oli nii kirju, et ta ulatub välja kõikidest raamidest, luulest ja proosast. Talv läbi seisis talu tühi; kui tulime, See oli esimene asi nagu alati panna ahi kütte. Siis saime mahti ringi vaadata. Kõik oli alles, käinud keegi võõras peale ühe hiire, kelle surnukeha oli magamistoa põrandal, ja mõne emakimalase, majas polnud kes uimastena ronisid aknalaudadel ja toanurkades Küllap nad olid pesapaika otsides pugenud läbi pragude tuppa ja ei osanud välja saada. Korjasime enam nad kokku ja viisime õue päikese kätte seal nad virgusid ja lendasid minema. — Raamatust loen: «Bombus hypnorum — Pealagi roostevärvi, Emakimalane 15—20 Külastab paljusid talukimalane. . samuti rindmik. aia- mm, — — — töökimalane väiksem. ja põllutaimi, kuid punast ristikut suhteliselt vähe. Eelistab pesitseda maahoonete kõrval, ka vanades kõdunenud seinapalkides, tarade ääres, kändudes jm.» Kus oma on nad nüüd? Kas nad on leidnud seinaprao, kõdunenud palgi või kännu ja puhkavad, kuulates vihmasabinat maapinnal ja mullustel lehtedel? Homme hakkavad nad ehk ehitama pesa tassima urgu heinapepri ja sammalt. Meie sõidame homme linna tagasi. — Setu Õtak om hummok õdakuta iks õnneline, om hooleline, umma — immä, hummokuta ämmäkuta! Õtak iks latse' kokko kutsi, õtak loie luidza” kätte, arvas anoma” ette, hummok iks latse” aie latse” hoole 38 — lakja ai, pääle. Hommikul paistis päike — viisime põrandariided välja tuulduma, saatsime lapsed liivakasti ja läksime ise aiamaale, kus juba lokkas võilill ja orashein; maasikapeenardel lillatas põldmünt, täis sumisevaid kimalasi. Kõik tuli puhtaks kitkuda, läbi kaevata, kiskuda juurhaaval välja orashein, osi ja kassitapp See läheb nii aegamisi, küllap hiljem on hea mõelda, et oleme oma peenramaa sõrmede vahelt läbi lasnud. Lõuna mulla ajal oli puhuti lausa palav, nii et särgigi võis kaevates ära võtta, läänetaevas aga kasvatas juba pilvi ja õhtupoole, kui esimesed peenrad olid tehtud, hakkas tibama. Naerid ja porgandid must kummimantel seljas. külvasin juba sajus, Õhtul aga 39 enne magamajäämist tulid silmade ikka ainult muld ette ja juured, juured, juured. Voodiriietes, seinas ja põrändas oli veel talve rõskus ja külm, liikmetes tööpäeva väsimus. Unes aga nägin, et püüdsin x kaks väikest kollast pardipoegä ja mul oli vaeva nende kinnihoidmisega. Kõige paremini püsisid nad pluusi rinnataskutes. Tähtsin nad koju viia ja üles kasvatada, mida äga hakkasin siis muretsema, — neile süüa anda. Muud Ooperiteatris ma käisin vist võis olla eelmise öö ei mäleta. ka, aga see unes. Hommikul leidis Tiia lillepeenraid rohides suure talimooni varjus lösutava jänesepoja. 40 — Sain mis et kord Fidži saartelt piltpostkaardi, Siis taipasingi, kujutas suhkrurookoristust. pole olemas midagi eksootilist. Pole mingit vahet kartulivõtu vahel Mutiku ja suhkruroolõikuse vahel Viti Levul., Kõik on, nagu on, iseendas aias tavaline, õigupoolest ei tavaline ega imelik. Kauged maad ja võõrad rahvad on unenägu, või uni lahtiste silmadega, millest mõni Luulega on ta on eluaeg ei ärka. niisamuti — eemalolija meelest midagi erilist, salapärast, pidulikku. Oh ei, luule (resp. luuletaja) eriline kui Luule või on suhkruroopõld nagu saepuru, on niisama vähe või kartulimaa. mis tuleb sae alt, pehmed kollakad höövlilaastud. Luule on nagu õhtune kätepesemine puhas taskurätt, mida kadunud tädi mulle kunagi ei unustanud kaasa anda. või Taevas ; pilvedega. Õide puhkevad vahtrad üle ülikooli katuse. Paar piibelehte paistmas seina ääres ma õuenurgas. Täna märkasin, et tervel Toomel polnud ühtegi kui minna temaga kaasa. Ja paplipuude all kõnniteel oli palju pudenenud urbasid, 41 : mängivat last : ja tundsin kõige oma kehaga aja kulgu ja seda, et ei tahagi muud, Kolmas mai. veel kodust Auditoorium Üliõpilased tagasi sõitmata. tühi ja palav. Puhta tahvli küljes rippumas kaks roosat õhupalli. Kythera, Milos, Kea, Andros, Tinos, Mykonos, Delos, Paros, Naxos, Thera, Samothrake, Lemnos, Lesbos, Chios, Samos, Kos, Rhodos, Kreeta. Kihnu, Ruhnu, Muhu, Saaremaa, Hiiumaa, Vilsandi, Abruka, Vormsi, Osmussaar, Aegna, Prangli, Suur- ja Väike-Pakri, Naissaar. Palve, mantra, luuletus. Ainus keel, milles saab rääkida sellest, et Melaneesia, Mikroneesia, Polüneesia. Kerguelen. Kerguelen. 42 H kk Neli ja pool tonni Sileesia sütt päevaks keldrisse loopida, Hea talveks põletada. ja — nagu alati — meel, natuke — et ta sain, kahju, põletan ära midagi nii imelikku, jõudmata seda uurida, harutada kiht-kihilt lahti et raamat, mis kaua Peaaegu midagi on olnud maetud ja peidus. ma nendelt ei mõista üksikutelt kamakatelt, mis kannavad selgeid muistsete puude lehtede või koore jälgi. Ikka nagu raamat, must raamat võõras keeles, millest ma tean vaid mõnda üksikut sõna: Cordaites, Bennetites, Sigillaria. . . Hommik oli vilu, aga lõuna aegu läks soojaks; loodetaevas kasvatas siniseid pilvi. Tulin koosolekult (kus arutati, mida teha klassikaliste keelte õpetamisega ülikoolis) ja istusin Emajõe ääres kes tahtis mulle rääkida sõbraga, oma murest. Vesi oli veel kõrge, kaks poisikest korjasid teelt kivikesi ja loopisid jõkke. Ma ei osanud talle nõu anda. Kaldapeal ühtegi pinki. Küllap olid öised möödujad need jälle vette lükanud nagu igal aastal. .. ei olnud Päike läks pilve taha. Vilu hakkas. Tõusime ja läksime tagasi Võibolla sai tal selgemaks, Ostsin poest j linna. mis teha. sepiku, kaerahelbeid ja paar saia. Koduteel nägin 21. Juuni tänaval kolme noort miilitsat keeramas Rubiku kuupi. 43 Võiksin öelda: tulin bussist maha, astusin tolmusele teeveerele, kus kasvab noor vaher ja kibuvitsapõõsas. Aga tegelikult ma hüppasin vaikusesse ja seal polnud maad ega pinda, kuhu astuda. Vaikus lõi kokku üle mu pea: märkasin, kuidas buss lahkus, ja vajudes aina sügavamale ja sügavamale kuulsin ainult oma südamelöökisid, vaevu mille taktis libises minust mööda kodutee oma tuttavate tähistega: tärkavad piibelehed ja metsosjad, jänesekapsa õied peaaegu lahti, sipelgapesa, mida kattis otsekui sipelgad ise. pruun virvendus Suur Mänd. Suur Kuusk. Rõuguredelid. Liivaauk. Tulease. Kaskede valged tüved. Suur Kivi. Ja palju mälestusi. Vaikus, südamaa meri, kuidas teisiti oskangi sind nimetada. Õhtutaeva kuma nii hele ja mahe, — et lastes pange alla kaevu näen seal äkki selgelt oma nägu. Vesi aga, mille tõmban ikka seesama, üles, ikka samasugune külm, värvita, maitseta ja lõhnata. on 44 — — ÕHTU Põgus Bo Carpelan on koidik, põgus päev, aga jahe õhtu tuleb ühes hämarikuga, koos läheb nagu vesi väinas tumedate puudega, mis seal seisavad, liikumata. Ja koos lainetega miilide kauguselt meist, tasa, hääled, sõnakatked, mis vajuvad läbi õhu — põgus, põgus on meie päev, aga õhtu viivitab suvesoojas; jahe suvesoe, viivita veel veres, mis siin pimeneb puuvõrade all, taevasilma avali, piiritult avali pilgu all. Õhtul läheb jälle külmaks. Tuul on Taevas selgib. vakka, nii et suits tõuseb püstloodis üles. Õies vahtrapuu ei sumise enam. AII tiigis lööb üks karpkala lupsu. Saare otsas oma pesakastis häälitseb paar korda öökull. Lapsed magavad. Trepi ees on porised tennised ja kummikud. See reas juhtus Viljandimaal: lollakas poiss valas naabri kolmeaastase poja bensiiniga üle ja pani põlema. Käisin piima järel. Metsaservalt paistsid kollased vahtrad kuuskede ja kaskede vahelt. Aida kohal helendas Ehatäht. Laps jääb elama, aga vist vigasena. Tuleb öökülm. Paks kaste 45 on maas. : minnes nägin vasakul pool teed jänesekapsaid ja meel jäigi rahutuks, tundes oma abitust millegi ürgsše ja imeliku ees, Piima tooma õitsevaid mis ainult vilksamisi, ainult riivamisi mind puudutas. Kevadises metsas tunnen end nagu vang, kellel pole muud täis kriibitud sõnu kui ja nimesid, kongi seinad, ja mälestused avarusest, maastikest, naistest ja janu selle kõige järele. Mis ometi on minu ja metsa, minu ja maailma vahel? Kus on see kuhu kõik sein, mis ei lase mind sinna, januneb, sein, mis ei lase mus mind olla üks nende jänesekapsastega, osjade, uibulehtede ja härgheintega, selle tärkamisega, millest ikka pean ma kunagi mööda käima, ei saa... Aga siiski. mille juurde Seekord virgus ahistatud meel teiseks mõtteks: ehk olen kõik aeg asjata otsinud ja igatsenud tõelust teise tõeluse taga; püüdes lähemale, olen läinud kaugemale. Esimene kord mõistsin, et läbipaistvus pole vähem kui see, mis läbi paistab: õhtune läbi jänesekapsa kroonlehe. 46 päike Päär tundi lõikasin taskunoaga valgeid paberilehti vähemateks. suuri > Elo-Mall magas ja Lemmit istus vaikselt põrandal ja joonistas vesivärvidega suurele lehele mägesid — Siis läksime nad olid aina oranžid. välja ja tõime laost kasvuhoone-kilet. Kui kerisin seda ühest rullist teise, kargas sädemeid raginal mulle sõrmedesse, tundsin isegi valusaid torkeid. Lemmit leidis põrandalt hunnikukese kruupe, mis olid laadimisel pudenenud sinna katkisest kotist. Kuni kilet kaalusin, näsis ta neid. välja läksime, kerkisid edelast paksud pilved. Õhk oli lämbe. Õhtu eel Kui puhkes äike. Televisioonis näidati filmi ««Hukkunud Alpinisti» hotell». Seisime Lemmituga akna all ja vaatasime, kuidas videvikus, voolava vihma taga vahel sähvatasid välgud esimesed, mis ta nägi oma teadlikus elus. Toomingad — olid puhkenud ja kuslapuuväätides naabri rõdu ääres istus ema-kanepilind. 47 oma pesal aegu pööras tuule lõunasse küllap ja vihma hakkas sadama see tähendab midagi, kuid ma ei tea, mida. Midagi tähendamata aga pudenevad vahtrate Kuuloomise — rohekad õied märjale kõnniteele, Tammelinnas ja Tähtvere aedades löövad lahti esimesed kirsiõied ja kõik lõhnab uuesti, tugevasti, teisiti: puud, metsad, aiamaad, tänavad, tuul ja isegi värske ajaleht ukse kõrval postkastis Nii ammu pole näinud ja ometi tunneme teineteist ikka ära — vahtraleht, kaseleht, tammeleht, Naine lastega ostis jäätist. Mul polnud viiv muud teha, kui seista ja vaadata jalgade ette: aruhein, nurmikas, valge ristik, võilill ja päris kõnnitee servas, kuhu tihti satub turuhoone poolt bussijaama tõttaja tald, sina, hanijalg, Võrumaa ja Potentilla anserina, Tartumaa vana taluõuedest, mida niisama vähe saab unustada kui hanesitta, mille ikka ja jälle > astusin oma paljaste varvaste vahele. 48 tuttav Me elame Ka lapsepõlve ikka uuesti läbi. siis, kui me ei taha teda tagasi, nagu on mina. Igas tunases mälestuses midagi sünka ja rõhuvat, küllap sõja ja ahistuse vari, millest oli nii raske, peaaegu võimatu lahti saada, ja veel mingi udune nukrus. Usun, et alles mehena olen olnud päriselt rõõmus, alles siis, hajus see udu kui hakkasin kirjutama, ja need varjud. Mälestustestki koorub puhtamini välja tõeline tuum: õhk, vesi, maa, puud ja majad ja vanad kõnniteeplaadid äärelinna tänavatel, — betoonist valatud või lausa maakivist tahutud. Silmad ega tallaalused ei ole neid unustanud ja kui neid jälle näen, on külmad ja sulad ja käijate jalad nad nii et on lapsevankriga juba päris raske Jaama, veel rohkem või kaldu vajutanud, karkudega liikuda Liiva või Tähtvere tänaval. Mis saab neist edasi? Kas keegi veel paneb nad uuesti korralikult loodi asfaldiga ja ratastel kergem veereda üle meie lapseradade ja mälestuste. või kaetakse nad on 49 4 Jaan Kaplinski Leedripuud, mis rästad Peetri kalmistu taga on on külinud järsaku alla, suuremad ja uhkemini õites samm edasi kui mullu. Mõni hakkavad põlenud maja varemed kaduma nõgeste ja takjate alla. Keset aeda seisab ikka veel paar raagunud puud mida ma — mullu katsusin üks paju, paar uibut, joonistada, kui oli niisamuti kevad ja oli haiglas suremas. Eemal ema jõel kiiksuvad kajakad ja uravad mootorpaadid. Võsastikus vana prügimäe kõrval laulavad ööbikud ikka sedasama: «laisk tüdruk, laisk tüdruk, kus piits, kus piits», otsekui poleks nad midagi õppinud ega midagi unustanud. 50 Kord kevadisel hommikupoolikul istusin jalgraja äärde kivile ja kirjutasin poolikule paberilehele: Lepitav helehall pilvealune taevas ja eemal tiigis mine tea kas sinikaela prääksumine või konnakrooks värvid ja vaikus otsekui sulanud lahti selles soojuses ja toomingate lõhn Kohtasin oma vanemat poega ; tuleb tuuleõhuga üle luha tulemas koolist sinine kilejopp seljas ta naeratas mulle ja pööras takjate vahele mis varsti on üle ta pea Põlenud (ei ole loetav) pilla-palla kõik aias ainult üks uibu õitseb nagu ennegi Ma ei osanud neid katkeid arvan, et oskan nad 51 lõpetada. Nüüd lõpetamata jätta. Ambla Õhta tuleb, hilja jõuab, madalalle viereb päike. Õhta tuleb oõtamata, videvik tuleb viitemata; õhta tuleb õue kuasa, videvik tuleb vilja kuasa. Õhta toob õled tubaje, videvik viib magama, ämarik üles äratab. — Koidu üles keeritelleb, valge laiali lahutab; ühe sinna, teise tänna, mõne mõisa mõne välja peale, koju kündemaie, poisid hoosta otsimaie, lapsed marju noppimaie. Ma kirjutan iga päev luuletuse, kuigi ei ole päris kindel, kas neid luuletusteks pidada kõlbabki. pole üldse raske, eriti nüüd, See on kevad, kõik muudab kuju: pargid, murud, oksad, pungad ja pilved kui Tartus linna kohal ja taevas ja tähedki jätkuks ainult silmi, kõrvu ja aega — sellele ilule, mis keerisena kisub meid kaasa ja peidab kõik asjad lootusrikkasse luulelisse vinesse, millest ulatub nii kohatult välja bussijaama ees istuv lollakas mees kängitsemas lahti vigaseid jalgu, kepp kõrval, peas seesama villane müts, millega nägin teda toona seismas tühjas peatuses kell kolm öösi, kui sõitsin sealt taksoga mööda ja juht ütles: «Lollike on jälle viina saanud.» B3 Läksime maanteed mööda Kvissentali, mõlemal käel toomingad, üleni valged õitepilved keset pajuvõsa. Murdsin pojale õitega oksakese ja näitasin pajusid, kuidas üks N tagu on ereroheliste, teine hallikate lehtedega, igaüks isemoodi. «Aga miks on pajud olemas?» küsis tema ja mul oli raske vastata. Ütlesin, et puud lihtsalt on, teadmata ja mõtlemata midagi. Vaevalt ta aru sai, mõtlesin. Aga ega minagi oska kosta puude eest. Siis jõudsime jõe äärde. mis ma Ronisime vanale paadisillale, mis õõtsus mootorpaatide lainetest; prussiotsale, vaatasime kui eredalt istusime sinetab jõgi, mis põhja pool pöördub metsa vahele kuidas sillalaudade vahel prahi sees idaneb võililli, tulikaid ja saari; võtsime kalda äärest paar puruvana ja lasime nad tagasi vette; pesime siin oma higised-tolmused näod rohekas voolavas 54 vees ja hakkasime tulema. Hommikul kell kuus äratas mind äike. Algul oli tuul lõunast, pööras siis põhja, seejärel tagasi lõunasse. Ilm läks jahedaks. Hoiukassas oli pikk saba. Üks väike tüdruk mängis pingi peal üleskeeratava kanaga, kelle toksimine oli just nagu kassaaparaadi Kohtasin restoranis tõlkijaid ja rääkisin mõne tunni segamini eesti, soome, vene lõgin. ja poola keelt. Ilm oli äkitselt läinud palavaks. Jutustasin ülikoolis Kreeta naistest ja vaasidest ja Hyakinthosest, kelle verest kasvasid hüatsindid. Jõin natuke õlut ja veini, kirjutasin mõne aadressi. Uuesti tuli äike, sadas paduvihma ja rahet. Kui koju sõitsin, jooksid Tiigi tänaval lapsed paljajalu lompides ja Vanemuise mäest voolas kohinal porivee oja. Öösi olid toad palavad ja hommikuks sääski täis. 33 on Lääne kultuuri nähtamatu vastasmängija Ema-Jumalanna Leo Frobenius Rääkisin Jumalannast, kelle märk Kreetal oli kaksikkirves, temast, kelle kuju võib leida kõikidest raamatutest: naine pikkades seelikutes, rinnad paljad, madu mõlemas käes, ja sellest, kuidas ta ilmutas end varem: Küklaadide naisekujukestes või Hacilari matsakas jumalannas, kes surub väikese ühtaegu mehekogu, kes nagu armuke ja et nende Imelik, on oma nimmetele laps... kujude pühadus nagu ulatab meieni läbi aja ja hävingu Suure Jumalanna vaikimine — see lõim, millele on kootud, savi, millest on voolitud ongi see Euroopa ja tema kultuur. Minagi olen hüüdnud teda sügavalt sügisest, Kored, Demeteri tütart, ja järgmisel päeval tuli mulle meelde Leo Frobeniuse tsitaat Gary Snyderi mille ta kirjutas, vaadates tormi Oo Ema Gaia taevas tuul pilv — värav tühjus — piim lumi sõna kummardan teeääres kruusal 56 luuletuse eest, Nevada Valgetes mägedes: Nagu ei saaks kopsud küll hingamäst õhku, Tartu kevad, nagu ei saaks silmad sinu küll sind küll nägemast, kõndimast nagu vanadel ei saaks jalad Roosi, Mäe, Peetri, Jänese, Orava... Sirelid noor rohi munakivide ja teeplaatide vahel, käejämedune kask, mis j Ülejõe tänavatel: on õuedes, lõhkunud lahmaka müüri: kivid hunnikus maas võidukate juurte ei pane ees ja keegi neid tagasi, keegi ei korja neid üles. Mõni maja, mis on nagu unustatud siia teisest ajast ja elust: krohvitud müür, raudvärav ja elupuu ukse kõrval. Siis väike tiik, mida lemmel hakkab juba vallutama Jälle kivimüür ja seal taga vahtrate ja pärnade niiskes varjus naadid, lemmaltsad, vesihein, takjas nagu iga suvi. ja nende ning sammaldunud kiviplaatide all seguneb sügava salumetsamullaga see, mis on jäänud nendest, kelle nimesid vähesed veel oskavad L-i-b-e-s-m-a-n- 57 - - lugeda: -D-a-v-i-d- - H-a-n-n-a - Mu tädi tundis neid hästi, mina ei tea ja teiste meenutusi: plekksepad, pudukaupmehed, advokaadid, arstid: neist muud kui nimesid Genss, Michelson, Itzkowitsch, Gulkowitsch... Kus nad on? Mõni jõudis veel siia kalmistule heebrea kirjaga kivi alla. Aga need, keda tädi kohtas okupatsiooniaegse Tartu tänavatel kollane kuusnurk rinnas, ja kellega ta sõbrannade õuduseks juttu ajas nemad ei ole siin, nemad on laiali — mööda nimeta haudu, kraave ja aukusid mitmel pool, mitmel maal, koduta surres nagu eladeski ja mõni ehk hõljub tuhakübemena õhus ja pole tänini maha laskunud. Olen mõelnud, et kui oleksin kõike füüsik, tahaksin uurida tolmu, mis hõljub õhus, tantsib päikesejoas, satub suhu ja silma, Gröönimaa jäässe seda, ja riiulisse raamatute vahele. Võibolla mõnikord mikroskoobi all kohtaksin teid, Isaak, Mordechai, Saara, Ester, Sulamith ja kes sisse te kõik olite. Võibolla midagi ebemeke teist õunapuuõiele või 58 mu hingasin tänagi joovastava kevadeõhuga; laskus ehk valgele valgele teist selle mu vanaisa tunases aias hallidele juustele. Audru Õhta, õhta, õed hellad, õhta pealt 0' ilus laulda, kaste pealt 0° kaunikene: Udu viib ääle ulga maada, kaste kannab kauge'elle, üle mere, üle metsa; üle mere meeste vasta, — Narva maale naeste vasta, Poola maale poeste vasta, Turgi maale tüdrekute vasta, Läti maale laste vasta. Taevas on pilves. Soe tuul tuleb hõlma alla. Kirju kass astub tasakesi videviku poole. Videvik tuleb tasakesi kirju kassi poole. Naabrinaine võtab pesu nöörilt alla. Ma ei näe teda, ainult seda, kuidas pesu tükk-tükilt kaob. Ja valgeid sireleid. Nartsisse kaugel ja mäginelke. Ja tulesid pool jõge. Üks plokkflööt. teisel Üks raadio. Üks roolind. Ja mitu, mitu ööbikut. 69 Kuskil ja Tallinna vahel Tartu võetakse mind öösi kinni ja viiakse ülekuulamisele Lamp kiiskab otse silmi, tahaks pühkida näolt higi, aga käed ja erariides mees on selja taga raudus kord meelitab, kord ähvardab. Nad teavad küll, minu sõprade seas on olen nendelt saanud keelatud kirjandust, kommuniste olen aidanud toimetada meie vaenlaste kätte välismaal laimavaid kirjutisi meie armee ja politsei kohta; olen konspekteerinud marksistlikke artikleid ja andnud neid noortele lugeda... Ma ei vasta. Ta tõuseb ja kõnnib mu ees edasi-tagasi. Ootan, et nüüd ta ütleb, et neil on küllalt võimalusi minusuguseid rääkima Küllap kaks ainult käsku. viivuks on panna morni sõdurit uksel ootavadki Hirm jäigastab kõhulihased. Püüan Kui nad jälle avan, sulgeda silmi. tee ääres mets — see on kuskil Anna kohal päike välgatab vahel latvade vahelt, tema paistiski mulle näkku. Lõdvestun kui palju, kas väga palju on —, ja mõtlen, maailmas neid, kes tahaksid nõnda ärgata palavas loksuvas bussis kuskil Eestimaa metsade vahel, valgus ja puude varjud vilksamas üle näo. 61 Hämar on seletab silm aga valgel musta ikka, kuid luuletus tulema, meeled on täis visa on juba, rohelist, suurt lopsakat rohelist, õuemuru, vööni keraheina, harakputki ja võililli, niitsin mida pool päeva, saari, jalakat, korgipuud, kuslapuud ja lodjapuud täis mardikaröövikuid, kes olid söönud närbuvaks pitsiks lehed, ja on see, mis õitsvast põõsast järele mustad raod rohelisel taustal, peaagu nagu see jääb, luuletus siin. Vaikus on alati siin ja igal pool; vahel küll kuuleme teda selgemini: nurmel kaugel on udu, aidauks pärani, laulab üks vainurästas ja üks valge liblikas tiivutab järelejätmata ümber jalakaoksa, mis õõtsub loojakutaeva taustal. Hämarik võtab kõigelt näod ja kirjad, vaevu ainult heleda-tumeda vahe jääb see ja ongi vana see südasuve Öö ise taskukell kirjutuslaual hakkab äkki kohutavalt valjusti tiksuma. 62 — Petronius Uned, mis varjumänguga petavad meie meeli, jumalatemplitest ega ülalt eetrist, ei tule — neid loob igaüks endale ise. Kui meie keha puhkab rahu kammitsas, uitab meel aruta ringi. Mis valges on, seda pimedas teeb. Kes ründab kantse, peab sõda ja annab tuleroaks õnnetuid linnasid, näeb piike, paljaid mõõku ja kuningate hukkumist ning ohtrast Kes verest nõretavaid lahinguväljasid. õiguseasju ajab, ehmub, kui uneski näeb kohtuväljakut ja sellel rüsivat rahvamurdu. Ihnus peidab oma Jahimehel lajab ja leiab maetud kulda. koertehaugetest. Meremees vara mets juhib laeva või hoiab kinni ta kummuli kerest. naine kirjutab oma armastatule kirja, Üks teine petab meest. Koer ajab unes jänese jälgi. Õnnetute haavad aga valutavad edasi. 63 Rõuge Õtak tule, hämär hällüs, käste maale kallanes:. 64 See teine elu algab alles õhtul, kui tuul jääb vakka ja pilved koguvad homseks loodesse taevaranda valmis, kuslapuu lõhn valgub õue laiali. Haigur laskub tiigi äärde ja jääb seal vaikselt ootama. Läbi toomingate näen ainult midagi valendamas veepiiril ja miskipärast on raske uskuda, et ta on midagi muud kui vaid laiguke heledat õhtutaevast peegeldumas tasasel pinnal, mille rahu häirib vaid mõni veeputukas või karpkala seljauimest viivukeseks jääv joon. Kahe rajuiili vahel, millest rukis paindub maani ja kasvuhoone kile lööb lakerdama, tuleb ja ma vaikus, jalakas ajab end sirgu kuulen taas sule krabinat paberil ja üksiku kärbse pirinat aknanurgas ämblikuvõrgus. 65 5 Jaan Kaplinski Ei taha enam kirjutada rüütli-luulet, ratsamehe-luulet, kes näeb maailma ainult kiirel kapakul oma kiivri silmapilust ja kelle meelde ja keelde hobusesammud on ja jätnud kustumatu tata-rata oma tõttamise kõigest üle, kõigest mööda. Elus ja luules olen ikka tahtnud olla jalamees, rändav õpetlane, kes võib ükskõik kus nõlval istet kuidas kimalane võtta, jääda silmitsema, katsub üksteise järel läbi kõik punase saata teda ristiku pilguga, õied, ja siis kuni ta kaob suve- sinetuses, ja jääda mõneks viivuks lihtsalt niisamuti midagi mõtlemata taeva mõnulema keset seda üürikest ilu, kuni pilve jahe vari jõuab minuni ja meenutab, et tuleb tõusta ja minna on tulekul, peab leidma — õhtu kusagilt öömaja ja homme varavalgel asuma teele, et jõuda enne väravate sulgemist linna, kus mul ehk õnnestub leida mingit teenistust kirjutades kirju, sepitsedes laulusid ja õpetades paremast soost poistele ja (vahel isegi) piigadele ladina keelt. Mälestus sest nõlvast, sellest kimalasest ja sellest pilvevarjust ometi jääb ja hakkab vahel kõlama kaasa laulude taga, kus on juttu suvest, linnulaulust ja muidugi ja mõnest matsakast kõrtsipiigast, Venusest kes oli valmis vaesele skolaarile ka ilma tasuta — ainult laulu eest — jagama seda, mida kutsutakse armastuseks. Jah, aga üheski laulus ei ole 66 juttu : kimalasest punasel ristikul ja pilve 2> jahedast varjust rändaja näol, kes äkitselt mõtleb, et ta ei tea, kuidas ladina keeles kirjutadagi... Ja nüüd sellest kõigest üldse seitsesada aastat hiljem pole muud kui Oualis nova in aestivo sudo mira pulchritudo subito in omnibus rebus avibus insectis novis laetis et patet 67 perfectis mundus sensibus mul meeles Loojuva päikese paistel kogub herilane haavalaastudest katuselt endale pesaehituseks puupuru. Hein saab vähehaaval lakka ja natuke südasuve õhtu suurt rahu ulatub koos meie rukkiräägu rääkumisega aedagi, kus esimesed marjad sõstrapõõsastel löövad punetama ja valge klaar poetab vähehaaval oma suurest koormast niidetud rohtu. 68 õunanublusid Alles hämaras hakkavad silmad päriselt nägema õite värvid saavad puhtaks ja eredaks enne öösse kustumist. Talinelgid, kollane roos, seaherned ja kellukad. Tuul see on vakatanud ja taevas, peaaegu märkamatu luitunud, tõttamiste on ja toimetuste taust, äkki siinsamas latvade ja elektriliini kohal, paistab läbi kaselehestiku ja maja vana katuse oma sügavuses ja sinas; aida taga kõiges süttib Veenus ja kaevukoogust paremal Jupiter, kunagi kaks jumalat, nüüd kaks tähte. Viimane pilv läheb üle taeva läänest itta. Viimane mesilane laskub lennulauale. Viimane lind lendab üle aia kuusehekki. Näen ainult tema tõttavat siluetti seal, kuhu : ä ja kõikuvat oksa ta kadus. Ons seal tal pesa? ! taeva taustal on ta päris aia taga. Teine rääk + Nüüd S Rukkiräägu hääl tuleb ikka ligemale. vastab talle tee äärest nurmelt. Võibolla saavad nad täna öösi kokku. Võibolla homme. 69 Vihm jääb järele ja päike paistab korraks pilvede vahelt. Valgele paberile ilmub sulepea must vari. Kuskil häälitseb vainurästas. Tuul tõuseb ja vihmapiisad veerevad maha kuslapuu lehtedelt. Ma ei kirjutavat enam nii sugestiivselt kui toona kogus «Tolmust ja värvidest». Nii öeldi. Päike viskab kollase helgi võbisevale rohelisele maailmale ja kaob jälle pilve taha. Mulle tuleb meelde, et pean kus oli panema katuse peale tühjale tarule, herilasepesa. Sügisel pean lõikama aidaluugi on sealt pesema seal on eest ära paar antoonovkaoksa, muidu paha heinu sisse anda. Peaks : puhtaks mõne tühja konservikarbi — hea naelu hoida või värvi segada. Oma esimest tõsist luuletust üritasin kirjutada Haz vene keeli. See algas nõnda: HMpauHbiM BaüKaJtoM UaÜKA JETUT... ...... OZNHMHOKAA Kas on sugestiivne? Igal asjal on oma aeg. õitseb humalapuu, Värava ees Ptelea trifoliata ja rukkikõrred kõsisevad 70 juba. Looduse tagasitulemine. Looduse kohalolemine Ka siin Viru väljakul. Piirpääsukeste hõiskamine hämarduvas taevas saadab mind, kui astun trolli. jõuan, lendavad majade vahel juba nahkhiired. Teerajal, Kui Mustamäele mis mu öömajani viib, seletab silm hommikul linnurohtu, kummelit ja luga, taluõuede, taluteede ja kraaviäärte taimi. 71 Võtta ämblik võrgust ja herilane pesast. ja lind õhust. Võtta leek tulest Võtta pilk silmast ja pilv taevast. Võtta kinnas käest ja sokk jalast. Võtta mees sõnast ja härg sarvest. Võtta üks ühest ja teine teisest. Võtta see kastanimuna-maimuke, mis kukkus puust meie ette, kui ja 72 istusime pingil Kadrioru luigetiigi ääres, teha temast luuletus Priit mängis pilli ja Oleg tantsis jõime veini Taivo mängis pilli, meie kõik laulsime, ja ja konjakit, tegime suitsu ja sõime Fazeri šokolaadi. Palju elevil inimesi mahtus väiksesse tuppa. Ma ei söanda öelda, kas ja kes oli lõbus, kes rõõmus. Ütlesin ainult: «Mõtleme, et viimati on need siin meie elu kõige ilusamad hetked.» Rohkem aga olin vait väikest pärani ja vaatasin silmadega poisikest kapiuksele kinnitatud fotodel ja tundsin, joodust natuke sentimentaalsena, jälle kord pisarat silmanurka tulemas selle lapse pärast ja maailma pärast, mida ta vaatab nii avali ja usaldava pilguga, ning mulle meenus Ryõkani luuletus: «Kui vaatan lapsi rõõmsalt mängimas, endale märkamata mu k silmad valguvad pisaraid täis.» Jälle räägib keegi kuskil kuuekümnendate, seitsmekümnendate või kaheksakümnendate aastate põlvkonnast. ei meeldi masohhism; Aga mulle sadism ega ei usu, et vanad oleksid noortest ma või noored vanadest esivanem minugi kes elab minu targemad; Utnapištim, Dilmuni saarel, kus on eluveekaev; on lapsed pissivad ka püksi ja mängivad liivakastis; minu vend minu õde loodetuul hõbepaju okstes; on on päikesevalgus valge pilve äärel; mina ise olen pime kivist ja mu põlvel jalgrattaga kui on Kärevere luhad olid vee õitsesid sinililled ja oli veel 74 laiguti lund, konn tühjas ruumis sellest, kui kukkusin lähedal maanteel, arm all ja Tiksoja metsas kraavipervedel ja tihnikus Tänavu suvel on kui aias Niipea ilmub su väga palju putukaid. liigud, pea ümber sumisev linnupesakastides on sarapuupõõsastes herilaste kärbseparv, kimalaste, pesad ja ärklitoa akna all istudes kuulen kas aina suminat ja ei tea, kimalaste, herilaste, elektritraatide hääl, see on lennuk taevas, auto maanteel või elu enda mulle 75 hääl, mis tahab midagi öelda. seestpoolt Kuusalu Nüid ilus vilulla veerda, kaunis laulda kasteella. Ei mina vilulla veere, ega kalju kasteella, — vikati vilulla veereb, rauda kaljub kasteella. Vikati vilu isanda, rauda kaste kuningas. 76 Ma ei tea, kas selles päevas on rohkem teistes, mis mälus vajuvad üksteisega kui paljudes kokku nagu üleküpsenud vabarnad kausis: hommikul paistis päike, lapsed said minna püksata liivakasti ja ema juurde aeda. Lõin katusele eterniiti järg sai korstnani, harjalaua üles ja lõin kinni. Puhastasime seltsis tikreid, võtsime esimesed — tassisin värsked kartulid. Käisin Lemmituga poes suhkrut toomas. Aga selgus, Laenasin et suhkrut ei ole ühelt moosikeetmise aeg. — naabrilt traktori ja tõin palke ja latte. Mõtlesin aina kahele teisele naabrile, kes paari päeva pärast lähevad seltsimehelikku kohtusse. Üks ütles, lagunenud küünist et teine laskvat virna oma traadijuppe loopida. ei ole see veel üks üldse samm lastel tema Kui see võimatu), on on karjamaale tõsi (võibolla tehtud konflikti eskalatsioonis . ka siin, Tartumaa viimasel tagamaal, ja tahtmata tunnen, missugune õnn on see, et naabrid elavad meist kaugel. Tahtsin mitu korda seda kirja panna, aga meel oli millegipärast rahutu. Akna all kuslapuudes sabistavad rästad, nokkides marju. Raadio rääkis, et USA laevastiku + löögiüksus suundub Nicaragua ranniku lähistele. aegamööda pilve ja öösi, Taevas läks kui lapsed .juba magasid, hakkas sadama ja vihmasabina saatel tundsin, kuidas meel ja lõppev päev võtab leebub kuju, reastudes sündinud asjadeks. ”W Vihma ootamine: kahanev tiik: mesilased joomas kuivale jäänud vetikatel. Hernekaunad, mis ei paisu enam. Kapsad, kellel pealoomine pooleli: Solgipang ja pesuveed saavad hoitud mõnele janus põõsale või lillepuhmale. Edelast aga tulevad ülepäeviti ahtrad kerged pilved ja lähevad, pillates teetolmu või paakunud peenra- - vahesse mõne üksiku leige piisa. nii palju kui liivateri on mere ääres, ja väikesi, ümmargusi ja nurgelisi, heledaid ja tumedaid, põliseid ja üürikesi; Maailmu suuri mõned seisavad paigal, mõned pöörlevad; mõned on üksi, mõned kobaras koos; ja igaühes nendest suurtest ja väikestest, ümmargustest ja nurgelistest, heledatest ja tumedatest, põlistest ja üürikestest maailmadest on meresid ja randu ja mererannal liivateri ja igas liivateras niipalju maailmu kui liivateri mere ääres, suuri ja väikesi, ümmargusi ja nurgelisi; maailmas on Buddha juba sündinud, mõnes mõnes sündimata, ühes nendest istun mõnes elab ma ja üks metslehelind lendab aknale, nii et — tema kollast ja õpetab Phylloscopus sibilatrix ma näen lähedalt kulmutriipu ja pruuni silma ja seda, kuidas ta koputab nokaga vastu aknaruutu ja lendab siis minema. 78 ta praegu ärklitoas laua taga — Nad muudkui Ma ei ole kirjutavad Apollost ja Dionysosest. hea tuttav, kummagagi vahetevahel saame «Kuidas käsi käib?» kokku — Või «Eks ta käi kaäh.» ja ütleme: «Tänarn, hästi.» Viimane kõrd ; nägin neid mõlemaid Tartu laadal, täpsemini täiturul (mille poolt ja vastu ajalehes jälle usinasti kirjutatakse). Apollo müüs iseenda kaht vana kipskuju ja Dionysos taskukella. Ma ei hakanud nendega juttu ajama, käisin turu läbi ja ei leidnud endale midagi huvitavat. Pean tunnistama, et täiturul käin kuigi ma ma kõige meelsamini kui teatris või kontserdil, seal haruharva midagi ostan on pisike ikoon: — olulisem ost Serafim Sarovist, puuraiuja riietes, kirves ja kindad kõrval maas, kännu ees palvetamas. 29 — aga Mõttetu on rääkida alateadvusest, võibolla ka teadvusest endast pole ju piire ei seisa ega millelgi. — põhja, miski Mul on meel ja nägu, aga meelel ja näol ei ole mind. Kõik ulatub igale poole see ongi — ühtaegu teadvus ja alateadvus ja kõik muu. kõik Aga mis siis mitmenimeline viha, valu, ahistus, nukrus; isegi vihasena, isegi valulevana ei saa ma päriselt uskuda, et nad tõeliselt on. on see — Millega võrrelda neid selles nähtavas maailmas? Tuulega, mis tuleb ja läheb, lainetusega; mis nähtamatute laiuseta joontena igast puudutusest jooksevad läbi selle mõradega, ” südasuve õhtu ilusa rahuliku maailma. Kui kõik on kõiges, ehk on selles kõiges ka see, mis viib kõik kõigest lahku, mõrad, jooned, piirid, millel ja lipendab tuules 80 . . . okastraat, igal kevadel laulavad kadakatäksid mõni lamba või kitse villatutt. Ei ole Jumalat, ei ole lavastajat; ei ole dirigenti. Maailm toimub ise, näidend mängib ise, orkester mängib ise; jä kui kuüukub kellelgi viiul käest ja süda jääb seisma, ei saa inimene ja surm klaasi taga kunagi kokku ei ole midagi, teispoolsus on peegel, — milles mulle vaatab otsa oma hirm oma suurte silmadega ja selle hirmu taga, kui ainult hoolega vaadata, mu on rohi ja õunapuud ja päevalill, tasapisi pöörab end päikese poole Jumalata, lavastajata, dirigendita. > mis 81 6 Jaan Kaplinski Vallikraavi tänavas tassis üksik sipelgas pebrekest üle kõnnitee kuuma asfaldi. Ma käisin läbi Kunstimuuseumi, vaatasin higi pühkides Mari Kaarma ja tõttasin pilte edasi — varestest veebruaris seljakotis pakk makarone, kilo riisi, kilo türgi übe ja purk halli värvi; oli vaja veel tellida ajakirjad tulevaks aastaks, korjata osta — kui on — kasvuhoonest tomatid, liha ja vorsti ja jõuda bussile ja tagasi koju. Ma mitut tuttavat, kuulsin mitut uudist, mul sellest linnaskäigust nägin veel aga nüüd on meeles ikka ainult see üksik sipelgas tühjal tolmusel kuumal asfaldil. 82 š Luuletuse sünd Vahel näib, et kuigi raske on on päev, elu, isiksus, on ikka arusaamatu. virgumine, öelda, millest; see siis nagu uni on nagu «mina» — see kõik „ lahtiste silmadega, mis katkeb korraks ja sealt vahelt paistab midagi väga juhuslikku, väga kõrvalist (unes muidugi): kaks kõrt trepi kõrval tuules kõikumas, vihaleht saunapõrandal jalgade ees, valgus langemas küljelt läbi naise silma vikerkesta, ja selle taga hilissuve leitsak, kauge | kõuekõmin, hiireviude kiljatused ja rohutirtsude võbisev hääl, mida ei saa üldse millegagi võrrelda. Kõik asjad, igaüks selle peeglist vastuvaataja korraga väga võõrast ja väga 83 tuttavat nägu. Samavõrd kui inimene loob kirjandust, loob kirjandus inimest, valab ta pronksi luuletajaks, ja tõstab postamendile — kellest kõrgelt ei paista muud kui õilis rüht, lahtine (pronks-)särgikaelus ja kaugusse (prügimäe ja metsade poole) vaatav pilk. Ma olen ise seal olhnud seista ööd — see on vilets koht, ja päevad, kuumad ja külmad seal üleval ja teha nägu, et su pronksist näole ja kehale ei lähe üldse korda imetlejad ja kadestajad, kes sind vaatavad alt, ja Jumala linnukesed, kes situvad ülalt sulle pähe. Ma olen ise olnud luuletaja, ma tean endast rohkem kui need, kelleni jõudsid ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid nagu: Oi surma lättena seda maad kus puhast me kohtume kõik ja kelle kujutluses ma muutusin poeediks, postamendi-Jaaniks. Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku, mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi, igasugu grammatika ja poeetika reeglisi, seks on mulle armsam kui eetika ja esteetika, naised kütkestavamad kui õilsad põhimõtted, lapsed veel kütkestavamad kui naised 84 ; nahk* kallim kui rahvus või kultuur. oma peaaegu statistiline keskmine, > ja Ma olen komeet komeetide hulgast, üks pikas üks nendest, lehvitada oma peamiselt tolmust, ning kaovad ruumi nii * Vahel ainult mased see 85 kaugusse, palju kandes vabanemata tundub mulle liha, veri, luud — näitlik ongi hing?) kataloogis, päikese ligi jõudes saavad saba, mis koosneb kes korra siis südames energiat. küll, et mul polegi nahka, et olen ja ergud, peaasjalikult ikka need viiõppevahend sellest, mis on naha all. (Ehk Lastel tulevad ja lähevad palavikud. Suvel soojaga saab kõik kiiresti mööda. Mina aga mõtlen viimased päevad tihti iseendast ja siis leian, et ehk on seegi hiiliva haiguse märk. Saverna poest tulles sai see mõte säärase kuju: Kui kivi ei taba märki siis ei jää tal muud kui kukkuda algul pole suurt märgatagi aga siis saad äkki 'kuidas aru 1 maa tuleb tasapisi ligemale mis on teha kivil kui ta ei tabanud märki mis muud kui kukkuda ja mäletada kuidas paistis kõik ülevalt kõrgelt ja laulda laulda et millal ja me hellad ühte me kullad : saame kokku käime? Sinililles liivaaugus, jõekaldas kasteheinas sial me sial me 86 — hellad ühte saame, kullad kokku käime. Maailm ei koosne ainest ega vaimust, ega dünaamilisest geomeetriast, väljadest, osakestest maailm koosneb küsimustest ja vastustest, maailm on men-do või kong-an (jaapani keeli mondo ja kõan). sõitis üks ja ütles, — Täna keskpäeval sugulane maastikuautoga meile et tuleksin neljapäeval matusele: V. kaheteistaastane poeg kukkus reedel lakast alla tsementpõrandale ja suri kahe Ma tean: see Ma tean: on päeva pärast teadvusele tulemata. on ka küsimus. vastus. Ma tean, et ma pean vastust teadma, aga... Musta-valgekirju kass istub üksi keset lagedat nurme ja ootab midagi, võibolla hiirekest, võibolla hämarat. Meie kõik ootasime vihma. Pilved tulid ja läksid, hommikul tibutas natuke, siis tõusis tuul ja marutas õhtupoolikuni, kuivatades maast sellegi napi niiskuse. Külarahvas et loomadel pole midagi süüa. Ajameel tõrgub, vaadates seda kurdab, kõledat maastikku, mille kohal kohiseb lämbe lõunatuul ja kisendavad hiireviud. Suve ei ole 87 enam. Sügist ei ole veel. Destruktivität ist das Ergebnis ungelebten Lebenš Hävituskihk Mis ei saa on elamatajäänud elu tulemus. edasi kasvada;, kasvab tagasi, j küüned ja habemekarvad ihusse, täitumata soovid lubjaks veresoonte siseseintele, kadedus maohaavadeks, kurb meel täideks, mustus kärbesteks. Meie oleme hätuke rändrüütlid, otsime aina, ; mille eest ja mille vastu võidelda, keda õiglaselt vihata. See elamata elu nagu tuline veekann käes, mida on kibekiire ära panna, nii et on millekski muuks ei ole aega ja süda on täis kõikide peale, kes istuvad rahulikult köögilaua ääres ja räägivad Erich Frommist ja sellest, et hävituskihk on elamatajäänud elu tulemus. 88 Vili on talu lõigatud, hiired tulevad põllult juurde ja öökullid nende järel. Vahel õhtuti hõikavad nad üksteist aia nurgast nurka. Leidsin rohust ta ei saanud tiibadega liblika enam lennata. Öösel kusel käies kulunud — nägin esimest korda linnuteed. Sarapuuhekis karjus täna mänsak pähklid on valmis. — Herilasepesad on maha jäetud — herilased ise hulguvad ja peavad pidu, pugedes tarudesse, moosipurki ja küpsesse valgesse klaari, ja ritsikad saevad murul ja puude otsas ikka valjemini, ikka valulisemalt otsekui suve viimane keel, aimates oma katkemist. — lase lahti juuksetukka, sedasama, mispidi Hoia end peos, ära oma oled ikka ja jälle tirinud end mülkast üles poeetilise mätta otsa, ja sealt tuleta endale ja teistele meelde, et rumal on unustada end oma hingeellu, rumal on unustada õunad puusse, prillid ninale, laps sülle, päike pilve taha ja pääsukesed traadile, kuigi nad pole vanemaks ega targemaks saanud sestsaadik, kui te nägite üksteist esimest korda, 89 Vahel ma näen nii selgelt asjade lahtiolekut. Teekannul pole kaant, sälul sadulat. Mustad hobused tormavad mälust välja, poisikesed seljas, ja kihutavad mööda lagedat steppi ja stepi kohal on põuavinetus, mille taga paistab mõni üksik mäetipp... Ka mina olen sealt tulnud; minus on midagi teist, esiisad Amurat, Ahmed, Tohtaš, midagi teist, mustad tatari hobused piirita väljadel. Mina ei armasta ka tulla tagasi elatud elu, kustutatud tule, mõeldud mõtte, kirjutatud Minus köeb piiride poole, seesama luuletuse juurde. kihk Atlandi poole, mis ometi aina kaovad ja katkevad, otsekui sügisesed ämblikuniidid mustade mäluhobuste teel, kes ikka ja jälle kappavad õhtuti välja mälust ja steppidest, haistes läänetuult, mis toob kuskilt kaugelt mere 90 ja vihmade lõhna. Põltsamaä Mis viga vilulla veerda, kaunis laulda kasteella. Sitikas veereb vilulla, palavalle laulab parmu. Vilu viib viisi Virusse, kaste jeale kaugeeile Viru naiste veeretada, Arju tüdrukute ajada. Viru naised võigukesed, Arju tüdrukud õeksed, ärge sööge mo südata, jumeda, võtke verda valgeeda. ärge jooge öi mo See sügissuvi: ikka vana pleekinud akvarell, värvita ja sügavuseta. Suured kohmakad kärbsed poevad tüuppa läbi aknapragude ja ei saa enam välja, nii nagu igal sügisel. Õhtul kogub taevasse enam pilvi, aga öösi pole kastetki. Pasknäärid nokivad peenralt viimaseid hernekaunu. Rästad laskuvad parvedes pihlakatele. See kõik vajutab on oma nähtud ja tuntud. Pikk põud jälje näkku ja meelde ja raske on uskuda, et on midagi uut päikese all peale tuule ja petlike pilvede, meteoorisähvatuste öötaevas ja mõne juhusliku asja, mis kes teab miks puutub pilku ja jääb meelde, nagu see kõrvahark, kes kaua tiirutas ringiratast maja ees kruusateel. Mu väike tütar paneb mõlema peoga valget saepuru valgele kasetohule. Tuul ja on seda edelast; seda tuult sügist on kõik korraga nii täis: nagu oleks pilvede tõttamine viimaks lükanud liikuma midagi, on paigal püsis, õitses ja haljendas. mis seni Kõik ilm on nii selge, et unustusel pole siin kohta. Kukerpuu marjad ogalistel okstel. Nõgesed aidaukse kõrval kollaseks jäänud. Kasetoht aga ja värske saepuru sae all ja lapse väikeses soojas käes korraga niipalju valgem ja puhtam kui varemalt 92 Nii palju naisi: tänaval, jaamas, kohvikus, unistustes, olemata võimalusi, nii palju nii palju ilmajäämist. unes — elamata elusid, Ma mõistan don Juani samahästi kui Leibnizi ei meeldi kuulata kontserdil ikka — ka mulle samu ; » Apassionatasid, Kuupaistesonaate, Lõpetamata sümfooniaid, mängimata muusikat, arendamata mõtteid, avastamata saari ja kehasid. i kui maailm täis on Ja ometi on veel väiksem lõpmata ma tean, et minu teostunud lõpmata väike suure kõrval, võimalused teostumatute kõrval. Võib mõõta, mis on või mis jäi olemata, kuid mitte üht teisega. Veel enam: tegelikult on vaid see, mis on, olematut ei ole. Ei ole HEAD TRUUDUST ega KURJA, PATTU ega TRUUDUSETUST, ega VOORUST, ABIELU ega ABIELURIKKUMIST. Ei ole ka neid ARMASTUST, kuigi vahel muid sõnu ja räägitakse, kirjutatakse paberile, liivale, kivisse või tuulde. On ainult hing, millel pole väiksust, midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel võpatab, nähes Sind, kui Sa korjad valge klaari alt õunu, suurust ega lõikad väikese poisi juukseid või võtad öösärgi seljast ja ma ei tea, kas selle võpatuse kaja kunagi 93 lõpeb või ei. sõnnikukäru ja lumemarjapõõsast, teispool aidakatust, millele edelatuul ; Teispool akent, teispool elektriposti, kolmandat päeva puistab kollaseid saarelehti, teispool Croncelsi õunapuud, vaarikaid ja teispool sügist, kufust taevast kuusehekki, metsa ja pilvi, ja tuult, teispool siinpoolsust nurme, avaneb äkki üksik hiline võilill ja võtab mul mõtted peast ja sõnad suust. Dialektika on dialoog, mängude mäng kellegagi, kes on pimedam pimedusest, keda ei näe silm ega kuule kõrv. Ainult vahel sirutab ta sealt oma käe, niisama pimeda ja tajumata pehme, ning lööb segi kõik meie kaardid ja vigurid, valemid, teooriad, religiooni ja ateismi, nii et me peame alustama otsast kuni tema käsi või hingus peale, jälle lükkab kõik ümber, või siis saama on 94 aru, et tema alatine Teisitiolek, ei muud kui Midagi Muud Täiskuu Piigaste pool metsa kohal. Õuna kukkumise potsatus peldiku taga metsõunapuust. Kaks ümmargust asja*, mis meenutavad — Hiina luulet ja hua-yeni filosoofia ümmargust õpetust sellest, et igas asjas on iga teine asi, nagu nagu olen mitu korda mõelnud ja öelnud, saa mõtlemata ja ütlemata jätta ei ka täna, paar ööd LAUL < enne KUUST YOMEI sügisest pööripäeva. MÄGEDES Li Bo Poolkuu Yomei mägede kohal sügiseses taevas. Ta peegeldus voolamas Täna öösel ma kaasa Binjiangi jõe lahkun Oingxist Kolme veega. Kuristiku poole. Mõtlen sinust, keda * Loomulikult 95 on ma ei näe, sõites mööda Yuzhoust. teine neist õun ja mitte potsatus. Mis luules peamine? on — Ei sisu ega vorm, Ei kujundid, Ei haridus poeetika. riim ega rütm. Ei ega harimatus. On + ei traditsioon ega novaatorlus, vaja ainult tuletada meelde, mis tähendab sõna Ju «inspiratsioon» siis ka — inspiratio väljahingamine Hingamine — — sissehingamine exspiratio. meditatsiooni algus ja lõpp, — tuleb lihtsalt ja loomulikult, teisel ei tule. Hingamine, mis iga hetk mis mõnel päästab sind cittavrttist su meelevõrinast — ja annab sulle tagasi keha, olemise ja oleviku, Suure Tuulevaikuse, milles — puhkevad sada lille ja sada õpetlast, mõranevad peeglid ja munakoored, sünnivad luuletused, pilved ja jõed. Kartulid on Päevalilledel võetud, on saarepuud kolletavad. seemned küpsed, antoonovka alt tuleb mädanevate õunte lõhna — ikka töid rohkem kui päevi ja midagi jääb ikka korjamata, koristamata, lõpetamata. on Peenramaa tuleb kaevata, tara parandada jääb paksult pilve; siis võib minna, taevas varsti lehed langenud, varsti on on asjade olemus jälle selgemini näha: arukase raagus oksad kõikumas halli hämarduva taeva taustal. 96 — Urvaste Õdak tulli, õnnis tulli, hummuk tulli, hooli tulli. Õdak latse kokku korjas, hummuk latsõ laotõlli. Õdak lugi luitsi'id, arvas anumid, hummuk Mitu luku luitsal, mitu arvu anumal? Tuhat luku luitsal, sada 97 arvu anumal, 7 Jaan Kaplinskji olen Toomel sündinud, käinud all-linnas koolis, mänginud varemetes ja Emajõe luhal, armunud, abiellunud, luuletanud, heitnud meelt; Ma olen siin, aga tean, et siit ka selle linna, maa ma ei ole; ja rahva tolmu puhub kord hommikul tuul mu jalgadelt tolmu laiali üle selle maa, nagu mu enda kus minus korraks said kokku Nikaia Laskariste, Volgamaa Dzidullahide, Vana-Koiola Raudseppade, Varssavi Kaplinskite ja paljude teiste rändajate geenid. Kivisöetuhka ja vanu värvipurke tuli see jälle meelde: tavalise prügikasti kandes ja imeliku vahel pole mingit vahet. on vahe, siis vaid nägijas, Kui kuskil Jumalale on silmades. niisama harilik luua ja hävitada maailmu, nagu meile kirjutada kiri või lugeda ajalehest juhtkirju ja surmakuulutusi. Iseendale ei ole Jumal Jumal. Iseendale oleme meie samavõrd Jumalad. Selles mõttes ei ole | Jumalat muidugi olemas. On küll ' silmi, kus õitsvad õunaaiad valguvad mustaks suitsuks, ja teisi, kus roostes õlivaat kasvatab endale alla õrnad valged juured —. ja üleeilne «Edasi» läheb õhtul õide ja koidikuni suruvad 98 tema ümber ööliblikad. Rääkisin üliõpilastele Kreeka kultuuri algusest. Jutustasin heti 100 Ullikummist ja ütlesin, et lüüdia raidkirjade hulgas on leitud mõned luuletekstid, aga neid osatakse vaevalt lugeda. Rääkisin veel Homerosest ja tema jumalatest, Zeusi hauast Kreetal ja Mithra usust, kus kuulutati, võitlusväli kahe vägeva väe on et maailm — vahel hea ja kurja, tõe ja vale, pimeda ja valge ja usklikud on Mithra sõdurid, valguse sõdurid — selles igipõlises sõjas, kus kivi võitleb kivi, puu inimese vastu... puu, Kui loom looma, inimene koju sain, ma olin väsinud ja mul oli kange janu. 99 Veel kirjutada. Veel rääkida. Kellele? Kuidas? Miks? Mis mõttega? Varsti tuleb võibolla olla vait. Varsti tuleb võibolla rääkida rohkem ja valjemini. Kes teab. mis rääkimata see jääb, tilluke inimene, sõna, mõte on see Aga see, ikka kõige tähtsam laps, ja pilk sügaval su see lapse enda sees, mida pead hoidma, katma ja kaitsma. Temaga saad vahel hilja õhtul ka rääkida, temaga saad alati olla vait kui vaja. Lapsest saadik olen kritseldanud paberile pussnuge, revolvreid, meeste nägusid. Nüüd ühel õhtupoolikul märkasin äkki, et olen hakanud joonistama kasse, koeri, hobuseid ja linde. Abitult, anatoomiliste vigadega küll, aga kui ma teen seda edasi, võivad nad vähehaaval täiustuda, saada tõelisemaks ja elusamaks ja mine tea, võibolla kord isegi liigutada, isegi sirutada selga või tõsta korraks tiivad lahti hallilt paberilt, luuletuste ja loengukonspektide vahelt, nii nagu kord kollane kurg, mille üliõpilane maalis ühe teemaja seinale. 100 Kõrtest ja männikoore-ebemetest ehitab must-kärbsenäpp pesa. Kruusakivikestest on jääliustikud lükanud kokku künkaid ja kõrgustikke. Lühikestest luuletustest panen ma endale kokku Hiinamaa nii hea kerge — käia ja hingata teiega, Tao Yuanming, Li 80, Meng Haoran. on Ida ja Lääne piir rändab ikka, vahel itta, vahel läände ja vaevalt me päriselt teame, kus ta parajasti on, kas Gaugamelas, Uuralis või hoopis meis endas, Nii et üks kõrv, üks silm, üks kops ja üks jääb ühele, ainult süda muna teine teisele on üks sõõre, üks Käsi, (naisel vastavalt poole. Ainult süda, ikka ühel pool, kui vaatame põhja, siis läänes, kui vaatame lõunasse, siis idas, ja suu ei tea, kumma poole peab rääkima tema. 101 eest üks jalg, munasari) Minu kus Tartu ma või siit on raamatukogu ja kirjandusmuuseum, kokku nendega, kes on surnud saan väga kaugel. Ja siis Aruküla õuedetagused, kus ma käin lastega jalutamas, vaatamas vana lagunenud rehepeksumasinat võsa ääres (issi, mis see on?), korjamas hapuoblikaid õued ja teeraja äärest, mis viib Kvissentali, ja kõndimas hämara eel mööda majaasemest, mille kohale paplivõradesse kogunevad igal õhtul parvedena hakid ja kus suvi-suvelt kasvavad kaharamaks leedripuud, nagu kord nendel varemeväljadel, sellest linnast jättis mulle ja 102 mu sõpradele mängumaaks. mis sõda Ei teagi, kas ma tohin rääkida «roheline» näe seda värvi... - olen daltoonik ja ei Ei teagi siis, mida öelda sellest metsaalusest, sai värviliseks, tõeliseks, sai mis äkki mikrokosmoseks keset hilissügise õhtupooliku hämarat: eretav sammal, kosuv-kasvav, nüüd rõskes ja külmas pärast põuast Paar suve. pohlavart, üks männikäbi, üks leseleht ja kolletanud männiokkaid ja raokesi kõik rasked, otsekui oleks see vaikus ja see videvik, mis tarretanud kõik on — nendesse imbunud põhjatusse liikumatusse, milles üks südamelöök ei jõua oodata teist ja kaks okast jääb männiladvast igavesti kukkuma. 103 Prussakas kõnnib õhtuvaikuses ühe Õismäe tornmaja viieteistkümnenda korruse korteri* vannitoas vanni alt välja (lüliti ise on rikkis ja lamp läheb tihtilugu põlema). Ta ronib üles mööda seina ja jääb seisma kraanikausi kohal riiulil. Mine tea, miks. Kas selleks, et nuusutada lõhnu, mis immitsevad pudelitest, purkidest ja tuubidest, millel on kirjad Wars after shave Spartacus Sans soucis Bocage Arcancil Exotic Cocoa butter Avon chic intim desodor Pond's dry skin Pond's cream Privileg Fath de Fath cream Maguimat Aramis Savon Eau de Cologne... Või aimab ta nende värviliste siltide taga ambre ancien midagi suurt ja salapärast, üht teispoolset transtsendentaalset tõelust, või on need lõhnad lihtsalt kustutanud teised lõhnamärgid ta teerajalt, mis viib kontakti vahele ja sealt kööki, leivakapi taha. * Seal elab oma lõppu 104 üks neid sõbraks ei tee. väheseid ja loodan väga, x inimesi, keda et see söandan pidada luuletus meie sõprusele : Luule sünnib on nagu rohelus — kevadel igast vihmapiisast, igast valguseterast, mis langeb mullale. ta | palju mahub hommiku ja õhtu vahele, kui palju mahub leheküljele? Kui Aga nüüd sügisel, kui mustad pilved lähevad madalalt üle maa, riivates kõrgepingemaste ja vareseid, kes tukuvad seal peaaegu videvikus, polegi, pimedat sõrme, ja meid nii ruumi on sest öö kaks mis hoiavad kõvasti, päeva pikka päeva on veel et vaevalt hingata ja mõelda. Kõik, kirjutan, on mis ma selle raskuse kiuste, mis ikka ja jälle tuleb ja tahab vajutada meid unne, mida näevad kõdunevad lehed ja rohujuured ja muld ise, kus on peidus kõik meie mõtlemata mõtted ja sündimata luuletused 105 Aruküla Kus me lähme vasta ööda, vasta ööda, vasta helgasta ehada, vasta kuuda, vasta koitu keerulista? Öö on pikka ja pimeda, taevas laia ja lageda. Sügise ilmad tulevad, talve pilved taevaassa, talve tuuled taeva alla. Meie kodu viis on kauge'ella, väljada vaheta, kuusi kuivada jõgeda, seitse sooda sitkeeda. Ei jõua kivilla visata, sõmeralla sõõritada. Kivi pihku kadunekse, sõmer sõrmede vahele. Kivist saie killingida, sõmerast sai sõrmuse. — SISUKORD * VÕRGU ÕID Bhatabte, % JANNNL % LANA T ABIPDUI) (Väikke-Maarja)-xvssis ID tella tähte OMIID VÕ osj VAME DaDEL ja Ü0 SPEbKARAnaküUI * aa ehne 0 o sdi r 200 MM o Harry Mtti DÜEE: *Oö tuleb, lapsed määavsj ž o «Võatan 000 Püike ÖN tõüsnudi Klusi A MALEKADA PMW > 10 s+V TAA 20 Hajõeijusmku »NK osa KOJAFItOa 9 kki iiti = 14 ü oi l tta ese 214 essa 15 002 SS k ke. Asd v M. Töömine * on RUa : kiti. 12 718 dst ak — »NM mulje M u ü k 15 16 17 eeb .SSPSob t 0 17 k %MU OL AN6- KUDUE SENE = AD IMMO ” KUHAMANIKADE DÜEID shis 7 AD Ma e IARmE vasta Döda (Palda)>2O (ENEKS ID AD cOOl5 S eob uis - si oaa % cooo Makkasime * pojagä kõju Ttulema NNN G0ALI N KUL 1 AA lka SMLD M S D kjN VM -TAHUVerSSt.0i Mõestdes. LÄÄ AJE- ÕP A A N l sAhka s vahga : MEVME OO I ooi 2 2i.viilvuvdokst... A hi ki di ho h va ona rhes la ra va apure aated va sa AN e = O >Ü =1h essa —M3 > OD v 3M KV O NAD SL —M NNN SOOL MOD vske mrrtaaKadi e2 N WNN ONNDE SÜ o i -AM MD OR ODEVaK. psd rusi — A M ANN OD AML KRD lÄL OOLGURAD: ÜKBUORSE = — M KRMtN PIL VAREANA (LI B 0 si —A WANA Tüülillsea PTAHNKRB siakksk s” S NMD AN NN ? OMM AKN (EEMTS MÄUEIGOG) sürsivsnasi. BD NN SUOMWEGSEDE KODE p es ,A WNA SMD jD Aiaasemel o päar raagus sõstrapõõsast 36 .. NN VOMIGU NAVUNEIE AN I LL K 2s SEIDAIB sos 2 sosa äago pakaa ka sa na va sassssvaks ess rda ui saka skria k 2 L eii ae so k aaa kes bruas kduvaaatas 2 222 ra aa kds oDa ai % s i si h aakaar oi sPhisaviss 7 ooi K jeea 2L sa kks väek s sos usn sa kkrstes V aai ee ka k na * (.-....«-. NA DN VÕ -NAS jAN SM v kesikav !— A sPP PU R M AA D SIR S AN OMIATDA (86EU). vrrrssäskrrssarsasriena -BB K l 108 l si se seia aa THOMIDIKUL Pälstis Päike Võodiriietes, sõijas jä põrakdas. 001 säin. KOLd Pidži ROHDAD MR 0i KVUSELA. MiIGE -Kõag li BÖ L Ns l Asnsaka K kk LAN a AN L A k S e O a L ALSD A L NA 42 Du A HAD Pgt Njä 100D THLÕIMVIK Oli kka LSLBjA I Vilikususivisikomvi VÕIKSIN Õelda sm :. ii kk Ami K VUD A A L l 16 j ju ut PIE K k K KS es t SUDD Ke S bi .2....aäiova viii pe . 7 6 LN Näine Jästega Ostis jäätist läpsepõlve.. Leedripuud, mis-rästad on külinuds;jis Kõrd kevadisel hommikupoöolikul Ohta tuleb, hilja jõuab (Amblä)..; Ma .kirjutan iga päev lüületüse Me edb DDD I s lõikasin taskunoaga JEBU N LS aai SUa tundi vLUR SM jälle külmaks..(FOOIMA MINDES RIUHOOTIIME. N A NR Jäheb Päär bSS c0 (B 6 CaiDelkn) i PHJGA N RSHA l raasr 3i kõHtülaeva ka OMti Obtul ri d .HG saartelt:ioi PUNVDAOBA 20 LIEVAE Pi —..i elame kla siii sa osi soa Ö M a iiii sKiii N M ura 668 si Läksime määüteed mööda. . e l FAOMIDIKUT KL Kõsus VL I Kaakisla. JuUmalannast...v is.AAa a ..t ua i Magu AN Gi taädi saaks kopsud:;.. tügdis. neid Õhta, õbta, M OUVAS oi õed .. Aa li l l A ki jaaa h s lai s9. cõ isvaLSv hellad (Audru):. DIIVES Küuskil Tartu ja Tallinna ELAINIE 00 JUbDa.. ju AN vti l u i o OR iiibiii vähel si S s3i. O0 ALS SS Ka S kilt SU MIKUS-ON ajati- siii Uned,; mis.varjumänguga... (Petronius) Grak tule, hämar hällis (Rõuge). M ha si a tu t N sAa 63 sisvili.urii e4 .. vi ett OlÜuis KADE W vajälili ODa KOORINA KNG NAD siisa. si vaähel. GNi sass .. si nsi si sas vi sU. SAREa 1 t Ä c.55 508 S SÜD SR L s APII 1 ka passas SUU Jält A N õöiii <L .ttmed>armasluim ssvs päikese. PÄStel essea 2.iii WIMRD siii jäly läheb. .. . Nilmane cläkdituuida. jääb Järlel . EOduse . tagasitulemine.s;211i Nõita SM VÕIKUBE. FUIL DD MI AL. i .. SRD ADGa sd ra 109 kka ta va dsa SR Fla m od s tinstasest N « JAHE: TAGRID KOERY KUII ANAD * Nüid 2 ÕV His a jaa OÕD L KMID MIU KN aa LLD faljui i KIJUEAVAD 008 S NOGD OMR ANAO :j2 K Lorse S WAU k 2iü MRRD KOOSDE .s 2L e, Li 56 a9r2A ra r na » ra õ sßi IRt 2 lkß o ;üD PID S si LM KHD AD >UL LLD KUD LÄD b sO SMD M ia AAD va cOBO senii% vsssist ULD MI AML AD cui D AA viii Ka 038 KN KSD KUTGADA » .. D A ürk palavikud ÕR K6O Mustk-välüstkirju kk o n IMD S. SU sna ü 7a V viii OL KRD e I PL sikk. SI R»üa»Hp v ka *Lastek:tulevad ja Jäbevad KIMSNL De vAT MBksd h xk aaD osi ssa 2 MD KKOGNANDE: IRD s i SIÄÜDAVAS MI EOINE AAT LSi ÄLIRa WOMOD G6 sSa LID 2 AUD veerda(Küüusalu) isiiski vilulla KM s 22. a hiaa AL =OL 2ro% +Hüüsk UD X MMD %FR ON4 008iii O ANND A 2000i VRIkvÄItiOItAk ist Anb Ergabnis......rsuvrs äVaGst lba KS +RRk K ,DOLE a 2 ns ki + aga LAARUERS P MNNEL 19 Hõen pi selgelt siii *Mis viga vilulla veerda (Põltsamaa): ;3 +Mi A MI % eii o SINNNJOTEL KN OMIR L o MOAGD. ONOGL 2L oi A r ski ma ks 0 i on Ajaloog... Pliigaste DOOL:il Laul koMIs kuust 0 ii (Li B0) peämine ..ua TömnEe 2Ä) % KMõrtest .. O PIUOD SM r* Kus kõnnib me 1— aat ea»GR AD ra 1 95 ssi 5550 KiGk NR AU ljl säisi ki i ka x MD uF HD äkki säte vxršis 90 ..üäi.ilkis LN RR VI ht UL LI kkk 2k va aaa » Ka 2 va »KÜA irik ..i vanaa õhtuvaikuses on nasu rohelus; IM ri szrvilis skal soi V LL ti ANO AA 22La>» 4000 k MID L Prussakas X"Luale * SML 2 PÜ AA RIC Ü DUTTG diii ju-vismivisl v ja männikoore-ebemetest. W ja LIMIG P üti i kiii anm süsdinud:. I.osis»sa ju. ADD € ») AURR Si« Kivisõetuhbka MO AA AMD iibiii ja vanu värviburke, «ND Aliõpilastela s; NAD Aõejuklasi 1 % R KURRD kti sAia NG A KISGID AA Ai ANA AA £k va 2 KMSM 40 ND v Aak: tolli: õnnis. tülli (Urvaste) IMa AY rr ) 9t Ahlsste kiii Ka irrrivvus Yomei mägedes Junles . RURR r OI siii g Mlektika *Mõitkuu si akka oo st .i:...-irsivsebis skaKeK S RJE LL WID KS WINDOSE 2L ikka D aa A HMRD tao d ho dna LD AMAA ä 9D KSO Ks v AKG A Küli i HAK S»PEAR Ri » 2 arvssvarks lähme vasta ööda (Aruküla) d. diižr MI OMM ANA 104 .....sssosesssovsiiv uiii SMD s ...vvverrrerss+. AOD 106 ; Kaplinski, J. Kl 6 Õhtu toob tagasi kõik. mat, 1985. — 112 — Tln.: Eesti Raa- lk,, ill. Luuletaja ja esseisti kaheksas luulekogu paistab silma oma sisemise selguse ja harmooniataotlusega, ja puhtusega; igapäevasest elust, hariliku ent ja üksiku tagant tõuseb seos üldise, suurega. Autori luuleteksti vahelda- rahu- selles kõneldakse vad mõned Petronius, eri K aegade luuletõlked Sappho) ja (Li 80, Harry Martinson, Bo ja eesti rahvalaulud, aidates luua mõttesarnasuse 3702700200—112 p 3 11—33—84 901 (15)—85 Carpelan, luulesilda vahele. ü Han Kaniuuecrü : BEHEP BCE BO3BPAIHAET CTUXH Ha 93CTOHCKOM A3BbIKE XYAOWHHUK-OPopMurtesb 10. XyAXOWHHUK-HNHIITOCTPaTOp TaJJIMH, M3BA-BO Toimetaja Kunstiline Tehniline R. «JICTU Kaapma M. Kaapma PaaMaT» Põder toimetaja M. Raid toimetaja H. Kruustee Korrektorid M. Kivilo ja K: Sprenk JMB Ni 5351 Laduda antud 17. Trükkida antud 10. 08. 84 02. 85 MB-00756 Formaat 70X Trükipaber 100/32 nr: 1 Kiri: magna Kõrgtrükk Trükipoognaid 3,5 Tingtrükipoognaid 4,5 Tingvärvitõmmiseid 4,82 Arvestuspoognaid 3,68 Trükiarv 10 000 Tellimus nr. Hind 50 kop. 3072 «Eesti Raamat», 200090 Tallinn Pärnu mnt. 10 Trükikoda «Ühiselu», 200001 Tallinn, Kirjastus Pikk t. 40/42