Fiskaalpoliitikaks nimetatakse valitsuse tegevust majandusliku aktiivsuse mõjutamisel läbi maksude ja eelarvekulutuste. Valitsusel on võimalik mõjutada majanduslikku aktiivsust kriisi või buumi ajal tõstes/alandades makse ja suurendades/alandades valitsuskulusid. Näiteks: Valitsus vähendab makse võimaldab tarbijal rohkem kulutada. Valitsus suurendab valitsuskulutusi suurendab nõudlust. Majandusbuum Investeeringud ja eratarbimine on väga kõrged. Ettevõtted toodavad täisvõimsusega või peaaegu täisvõimsusega. Nõudluse surve tõstab hindu, tõenäoline on inflatsioonioht. Tööpuudus on madal. Majandusbuum Fiskaalpoliitika tõstab makse Fiskaalpoliitika vähendab valitsuskulutusi Raha jääb vähem üle Nõudlus väheneb Peatatakse hindade kasv Majanduskriis Tehased toodavad alla võimsuse Tööpuuduse tase on väga kõrge Investeeringud ja eratarbimine on madalad Majanduskasv pidurdub ja SKT võib väheneda Madal elatustase Majanduskriis Fiskaalpoliitika suurendab valitsuskulutusi Fiskaalpoliitika vähendab makse Raha jääb rohkem üle Nõudlus suureneb Majandus taastub eelarvepuudujäägi tekkimine inflatsioonioht poliitiline surve eelarvele Automaatsed stabilisaatorid (automatic stabilizers) – maksud ja sotsiaaltoetused, mis automaatselt (ilma valitsuse otsese sekkumiseta) toimivad vastutsükliliselt, st pidurdavad kogukulutuste kasvu inflatsiooni puhul, majanduslanguse puhul aga stimuleerivad kogukulutusi. Automaatsed stabilisaatorid vähendavad majandustsükli mõju. Nad toovad kriisiperioodidel majandusse raha juurde ja eemaldavad seda inflatsioniperioodidel. Automaatsed stabilisaatorid on näiteks: •üksikisiku tulumaks •töötu abirahad ja teised sotsiaaltoetused •netoeksport Rahapoliitika on poliitiliselt sõltumatu keskpanga tegevus, mis mõjutab rahamassi ja intressimäärasid, selleks et kontrollida inflatsiooni ning majanduskasvu. Rahapoliitika eesmärgiks on majanduslanguse ajal aidata kaasa majanduse tervenemisele; kui tekib inflatsioonioht, on rahapoliitika eesmärgiks inflatsiooni alandada. diskontomäär, selle muutused kohustuslikud reservid vabaturu operatsioonid Tänapäeval on saanud tähtsaimaks rahapoliitika teostamise vahendiks vabaturuoperatsioonid. Sisuliselt tähendab see seda, et keskpank osaleb rahaturul (turul, kust kommertspangad vajadusel raha hangivad) või kapitaliturul ühe tehingupartnerina. Oma kasumi suurendamise asemel on tal hoopis rahapoliitilised eesmärgid. Vabaturuoperatsioone sooritades müüb või ostab keskpank valitsuse väärtpabereid eesmärgil mõjutada kommertspankade reserve (arved keskpangas), rahamassi ja intressitaset. Väärtpabereid pankadelt kokku ostes suurendab keskpank nende eest makstes pankade reserve ja seega rahamassi. Väärtpaberite müüki paiskamine vähendab rahahulka. keskpank ostab valitsuse väärtpabereid toetatakse majanduskasvu ja intresse alandatakse Kui keskpank müüb väärtpabereid, tekib vastupidine reaktsioon. pangad saavad sularaha inimestel tekib võimalus pankadelt rohkem laene võtta Kui ettevõtetel on raha vähe ning nad soovivad laenu võtta, pöörduvad nad pankade poole. Kui aga pankadel on vaja laenu võtta, on nende võimaluseks keskpank. Kuid nagu teisedki laenajad, peavad pangad maksma laenudelt intresse. Diskontomäär on keskpanga poolt kommertspankadele ja teistele finantsvahendajatele antavatele laenudele kehtestatud intressimäär. diskontomäär suureneb pangad tõstavad laenuintresse inimesed võtavad vähem laene rahamass väheneb diskontomäär väheneb pangad alandavad laenuintresse inimesed võtavad rohkem laene rahamass suureneb Kohustuslik reservimäär - pankade kohustus hoida keskpangas teatud osa oma klientidelt vastu võetud hoiustest. Kui keskpank suurendab kohustuslikku reservimäära, siis vähendab see pankade võimet raha välja laenata. Vastupidisel toimingul saavad kommertspangad vabamad käed hoiuste edasilaenamiseks, mis omakorda suurendab rahamassi. Kohustusliku reservi eesmärgid: rahaturu intressitaseme stabiliseerimine likviidsusriski vähendamine baasrahanõudluse mõningase stabiilsuse tagamine Rahapoliitika on kõige vähem efektiivne majandustsükli murdepunktides, kus kasvust saab langus ja vastupidi. Majanduse globaliseerumine: kodumaise ressursi kallinedes võivad pangad minna rahvusvahelistele rahaturgudele ja laenata sealt odavamat raha kui kodumaalt. Aegunud informatsioon rahaturgude ja hinnataseme kohta võib põhjustada rahapoliitika hilinemist.